Toit on (aja)lugu

Oo, küll on võrratu hommik... Lõokesed lõõritavad nagu hullud, vesi voolab kraavis, lumi sulab silmnähtavalt. Kevad tuleb, kuhu ta pääseb. Ülestõusmispühad seostuvad ikka munade värvimise ja söömisega. Hea mitu aastat tagasi, kui käis Varnjas vanausuliste palvela ikoonide restaureerimise projekt, võõrustas palvela hing ja fantastiliselt sooja hingega proua Zoja Tallinnast kohalesõitnud  restauraatoreid koos teiste manulistega. Kuna parajasti oli paastuaeg, siis Varnja Perekonna Seltsi majas pakutud lõuna oli ka sellele vastav. Ma pole elus saanud ei enne ega pärast nii erilisi munapirukaid. Kui räägitakse lapsepõlvemaitsetest, mis meeles kogu elu, siis need pirukad kuuluvad samasse unelmate kategooriasse, mis sest et söödud täiskasvanuna. Olen proovinud neid korduvalt järgi teha, aga sama mekki pole veel tabanud. Võib-olla on see maitse muutunud juba ettekujutuseks. Kuidas see lugu oligi selle taeva ja muruga... Siinkohal üks järjekordne proov! Tainas: väike pakk pärmi (= 42 g)...

Ülestõusmispühade eel on see pirukas äärmiselt kohane, kuna tegemist on lihavaba toiduga. Ja kui aus olla, siis ka maitseb hästi. Pealegi, pirukatainas kuulub minu arvates kahe parima soolase piruka põhjade hulka, seega oleks kahju, kui see retsept kuhugi unustustehõlma vajub. Piruka retsept pärineb 2008.a. Oma Maitse märtsinumbrist, täidist on siinkohal mõnevõrra muudetud. Tegelikult oleneb kõik sellest, mida parajasti käepärast on või mille järgi süda kutsub. Pirukapõhi: 225 g tavalist nisujahu 100 g täisteranisujahu (grahamjahu) 125 g võid 125 ml külma vett 1 muna veidi soola Täidis: 1 pk külmutatud spinatit (= 400 g) 4 muna 2 dl vahukoort 150 g mozzarellat või muud juustu kirsstomateid soola, pipart Piruka põhja jaoks segada kõik ained kokku elastseks tainaks, mätsida palliks ja panna pooleks tunniks külmkappi. Seejärel suruda 2/3 tainast vormi põhja ja äärtele ning küpsetada 200 ° C juures 5-10 minutit. Vahepeal segada sulanud spinat munade, koore, riivitud v...

Talvise aja lõpetuseks sobib väga hästi kaalika-porgandivorm. Oleme teinud seda juba oma paar aastat, ikka talviti, kui kaalikad ja porgandid keldris toiduks tegemist ootamas. Tegemist on sellise toiduga, mida on söönud ka need, kelle lemmikuks kaalikas just pole. Vaja läheb: 700 g kaalikat (umbes 2 keskmist kaalikat, parimad on kollased kaalikad, näiteks sort "Kõpu") 400 g porgandit (Nantes-tüüpi porgandid säilivad keldris kenasti ka suveni) 1 suur sibul 100 g suitsu- või toorest seapekki (kui südametunnistus ei luba, siis võib selle asendada peekoniga) 1 puljongikuubik 1 dl vahukoort kuni 2 dl riivsaia vajadusel soola veidi vett Sibul ja pekk või peekon hakkida, praadida pannil, kuni eraldub rasva ning sibul hakab pruunistuma. Tõsta kõrvale. Kaalikas ja porgand riivida, lihtsam on seda teha köögikombainiga, seejärel hautada juurviljamass koos vähese vee (vett lisada niipalju, et keedus potipõhja külge kinni ei jääks) ja puljongikuubikuga peaaegu pehmeks. Nüüd l...