Toit on (aja)lugu

Tükk aega tiksus peas mõte teha kanamaksapasteeti. Kunagi ma proovisin, aga ei tundunud õige või polnud lihtsalt õige aeg. Kui meil vanasti siga peeti, siis parima pasteedi sai hästi värskest seamaksast. Maks muutus peki, porgandite ja sibulatega hautades magusaks ning muredaks. Ema võlunipiks oli pasteedimassile lisada puulusikaga vahustamise ajal veel või sees sulatatud šokolaadi-liköörikomme. See oli midagi muud, kui lihtsalt suts alkoholi:). Kuna sellisest seamaksast võib praegu vaid und näha, siis kanamaks on ehk veidi "koostööaltim" kui turult saadaolev seamaks (seda fännab koer:) ). Studeerisin kirjandust ja teiste katsetajate kogemusi, mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks võtsin kätte ja panin paki külmutatud kanamaksa sulama. Võib-olla oleks veelgi kannatanud, aga see pasteeditegemine sai kõva häälega välja hõigatud. Itsitasime kodus, et kui untsu läheb, tuleb loota, et Kaubamaja toiduosakonnas leidub reede õhtul Pihlaka pasteeti, noh nii oma naha päästmiseks. Nii hul...

Väljas on külm ja märg, tuuline ka. Rongis oli külm, aga märg ja tuuline õnneks polnud. Tallinna kontoris sama, st külm, kuid märg ja tuuline polnud, kui just neljanda korruse rõdule ei läinud. Kuhu see kõlbab, et  Karumsi vanillikohukesest on alles jäänud 25-grammine tablett. Sügis vist ... Krõmpsude kupatatud riisikatega kõlbab suurepäraselt soolaseid muffineid teha. Tugevam seenemaitse jääb, kui hakitud seened ja sibulad enne läbi praadida. Ja ka lisatav juust on oluline. Erinevaid kombinatsioone proovides jäi minu maitsemeele jaoks peale selline, kus poole juustukogusest moodustas parmesan. Kõik teised nii muidugi ei arvanud. Demokraatia. Retsept pärineb Lia Virkuse raamatust "Muffinid 2". 2 -3 dl hakitud kupatatud seeni 1 sibul toiduõli praadimiseks 5 dl jahu 1 dl kaerahelbeid 2 tl küpsetuspulbrit soola pipart 2 muna 2,5 dl piima 1 dl toiduõli 150 g riivitud juustu Hakitud sibul ja seened praadida õlis läbi, tõsta jahtuma. Suuremas kausis segada kuiva...

Kuigi see nägi välja rohkem nagu "Kirgede torm":). Ootamatult soe sügisilm pluss XIII Suur Paunvere väljanäitus ja laat panid inimesed hulluma ja lähedalt ning kaugelt Palamuse poole sõitma. Hommikul Tartust Jõgevale suundudes meenutas katkematu autodevoor pigem tuntud kodumaist filmi "Keskea rõõmud", mis tekitas JUBA kahtlasi tundeid. Keelitasin küll meie laadaleminevat seltskonda seda katsumust ette võtma pärast lõunat, kui on juba rahulikum, aga ei midagi. Niisiis jõudsime Palamusele täpselt kell 12 ja see oli hirmus! Pärast pileti ostmist ei jalatäitki vaba maad enam!!! Inimesed liikusid tiheda kolonnina, kohati ei mingit võimalust seisatamiseks, uudistamiseks või veel vähem ostmiseks. Varem oleme alati läinud justnimelt kella 2 paiku ja siis on tõeliselt mõnus nautida pakutavat. Nüüd aga torma nagu vasikas. Ei meeldi mulle see mitte. Tegelikult oli tore laat, kahju vaid, et istikute juures jäi aega napiks. Oleksin tahtnud vaarikaid-maasikaid rohkem uurida, aga...