Toit on (aja)lugu

  Mul pole naljatuju ollagi, jutt tuleb täiesti tõsine. Üks mu lapsepõlvest senini püsinud kiikse on, et ma ei armasta väikest luist kala. Rist ja viletsus on liha sealt kätte saada. See, et mu isa oli kirglik harrastuskalamees ja värske Peipsi järve kala oli mu lapsepõlveaegu pidevalt laual, ei loe siin karvavõrdki. Ja nii jätavad väikesemõõduline ahven, räim ja muu selline mind täiesti külmaks. Kuigi tuleb möönda, et piimakastmes rohke sibulaga hautatud verivärske ahven on üks parimaid toite, õieti küll see kala- ja sibulamaitseline tummine leem. See eelnev jutt puudutas siis värskest kalast valmistatud roogi. Vürtsikilu ja soolaheeringat armastan ma näiteks väga, suitsurääbiski on in :). See on ju kiiks, normaalne küll mitte! Eriti imelik on seda kirja panna:) On kuidas on, aga räimest tehtud toidud minus kuumi tundeid ei tekita. Andke näiteks sudakat või karpi, silmad lähevad kohe särama:). Lõpuks võtsin südame rindu ja otsustasin oma valgete kätega teha räimevormi. Põ...

Taas üks mu lemmikküpsetisi - toorjuustutriipudega kakaost tummised brownied. Nagu ma aru saan, ei ole eesti keeles sellele küpsetisele suudetud veel sobivat vastet leida, mhm, äkki oleks üks variant lihtsalt "braunid". Igatahes uskumatu, et see juba üle 100 aasta vanune koogilaadne toode ei ole eesti keelde oma sõna toonud. Kuigi, olgem ausad, siinkandis seda Põhja-Ameerika päritolu maiust ei ole ka nii kaua tuntud. Praegu torkas pähe, et kui on olemas komisjon, mis arutleb uute eestikeelsete taimenimede moodustamise üle, võiks olla ka sarnane komisjon toidu teemal. Saaks ehk nii mõnegi sõna klaariks. Nüüd aga koogi juurde. See on pehme ja õrn, kakaost pruuni kihti täiendab veidi hapukas toorjuustukiht. Pühapäevaseks nautimiseks päris paras suutäis. Retsept pärineb ühest mu lemmikraamatust "Robert Rose`s Favourite Cookies, Cakes and Pies". Tainas on noa abil segi keerutatud 2,5 dl pruuni suhkrut 0,75 dl hapukoort 0,5 dl toiduõli 1 muna 1 munavalge 1,7...

Uskumatu, kuidas keskkond mõjutab tööisu ja paneb mõtted lendama. Seda kõike tõdesime neljapäeval-reedel idüllilises Suure-Jaanis - täielik zen... Ma ei taha siinkohal laskuda kõne all olnud kultuurimälestiste väärtuskriteeriumide maailma ja arutleda autentsuse teemal, vaid õhata selle olustiku üle, mis meid ees ootas, valge vatina endasse mässis ning ei taha kuidagi mõtetest lahtuda. Kõigepealt pean mainima, et fotokat ma sinna kaasa ei võtnud, mis oli aga ilmselge viga. Nii palju oli tegelikult emotsioone, mida oleks tahtnud kaamerasilma püüda, aga kes siis nii kaugele taipas mõelda, kui plaanis oli Word ja Excel:(. Hea kolleegi Mari proovis mind natuke aidata, saiapildid on tehtud juba kodus. Esimene reegel on see, et mõttetöö jaoks on tarvis rahu ning vaikust. Neljapäevane Suure-Jaani tähendaski seda 110 % - külalistemaja , mille koosolekuruumi me kasutasime, paiknes kiriku vastas üle järve. Äsjasadanud lumi, päike kiriku katuse kohal säramas, pardid jääkirmest vabal veepinnal, ...