Toit on (aja)lugu

Nii, aasta on täis ja sel puhul on tänapäeva inimesel tavaks olla kutsutud arenguvestlusele. Olgugi, et kasvõi iseendaga. See on enesegi jaoks uskumatu, et tervelt aasta olen jutelnud toidust, aiast ja mõnedest tähelepanekutest meid ümbritseva elu kohta. Ja kui nüüd afišeeriksin laia joone ja kõva häälega, et teen seda 100% iseendale, valetaksin täiega. Ükski valedetektor ka ei usuks seda! Algul üritavad kõk värisevi hääli ja kätt südamel hoides seletada, et teiste inimeste arvamus ei lähe neile korda. Tahes-tahtmata sünnib aga kõik, mida üks eraisik internetiavarustesse üles otsustab riputada, puhtalt edevusest. Kõigepealt pean ära õiendama aga aastataguse blogi sünniloo. Kõiges on süüdi Frieda !!! Natuke üle aasta tagasi polnud mul vähimatki aimu blogindusest, toidublogidest rääkimata. Kui mingit retsepti taga ajades või mõnel muul põhjusel sattusin mõnesse seesugusesse, pagesin kiiresti. Julm ülestunnistus ja palun kergemat karistust! Siiski, paari blogi kiikasin (seal ei kirju...

Attenzione, attenzione ! Tartus on nähtud tükikest muru! Olles siiski aus, on see tükike pea sama karva kui Uruguai-Eesti jalgpalli ajal hirmkallilt ülesköetud muruplats. Ainult selle vahega, et see väike lapp ei maksnud miljoneid,  nii lihtsalt juhtus. Kui see kõik kõrvale jätta, siis ühel pärastlõunal saigi tibake Itaaliat mängitud. Tuju läks kohe paremaks ja polegi enam oluline, et kalender näitab praegu märtsikuu viimast nädalat ning lumi on maas nagu veebruaris. Niisiis gnocchi , no kuidas sa ütled klimbid:). Nimelt hakkas mõni aeg tagasi silma üks mõnus retsept, milles oli mängitud minu suure lemmiku pastinaagiga. Tunnistan ausalt, isegi tainas oli hea. Igatahes meenutas köök väikest konveierit - tainas valmis (uskumatult suur ports valmis sellest kogusest), seejärel rullideks, siis jupikesteks ja lõpuks potti keema. Alles pärast tuleb pann, või ja salvei:). No salvei oli vahepeal tegelikult ka. Retsept pärineb niisiis ajakirja Delicious selle aasta veebruarinumbrist, ...

  Karamellkisselliga on selline lugu, et pidevalt ei taha teda, aga vahel tuleb selline nostalgiline ärevus peale, et hakka või keset ööd kisselli keetma. Huvitaval kombel juhtub see kõik talvisel ajal. Kui ma lugesin veel Liilia reportaaži ka, siis sai karikas täis (õnneks piltlikult ikka:) ) ja potitäis kisselli valmis välgukiirusel. Mustasõstramoosi polnud käepärast, aga pohla-jõhvikamoosiga läks alla niikui niuhti. Sellest vaid üks samm edasi oli karamellkreem, see tähendab, et pigem karamelline brüleekattega kreem. Aus kraam! Kui seda ikka ühe portsu ära limpsid, siis isegi minusugune maiasmokk ohkab ja ei jaksa rohkem hävitada. Loomulikult ei pea nii palju suhkrut panema, aga koonerdamine ei ole siinkohal üldse mitte voorus. 0,75 + 0,5 dl suhkrut 0,5 dl keeva vett 2 dl vahukoort 2,5 dl piima 4 munakollast 2 sl maisitärklist põletamiseks paar sl suhkrut jõhvikaid või meelepärast moosi 0,75 dl suhkrut panna paksupõhjalisse laiemasse potti sulama, aeg-ajalt võib p...