Toit on (aja)lugu

... sellest, kui postitasin siia esimese loo. Kindlasti ei suutnud ma tol hetkel, kui enter-klahvi sai vajutatud, ettegi kujutada, et sellest saab mu elu lahutamatu osa. Toidublogija karm reaalsus (igaüks mõtleb ise vastavalt oma rikutuse astmele;) ) Teine aasta on olnud ääretult kirev. Sinna sisse on mahtunud kevadine blogikohvik Taskus, suvine Sadama turul ja sügisene Raadil, aasta lõpus ilmunud toidublogijate ühises kokaraamatus kaasalöömine, põnevad üritused ja uute maitsete proovimine Maitseklubi ning Eesti Maitsetega, ja mõistagi armsad kohtumised teiste toiduhuvilistega. Ning lõpuks minu viimane armastus - kaasalöömine Maitseelamuse koja üritustel. Peipsi ja peipsiäärsete inimestega on mul hinges miski nähtamatu seos, faktidele toetudes on kindel vaid see, et üks mu kaugetest esivanematest tuli Rääbisele Rannapungerjalt. On kuidas on, kuid toetan kogu südamest koja ideed tutvustada Peipsimaa toitu, Eesti toitu, erinevate muude piirkondade toitu, toiduvalmistamise erisusi, ...

  Järjekordne vastane hakkab alistuma ehk ma söön räimi! Teatan uhkusega, et ise olen teinud ja ise ka söönud juba mitu korda, viimast suisa vabatahtlikult. Räime-kartulikoogid või pallid (oleneb kujust) panid märgi maha ning siis toimuski läbimurre:). Komistasin vanu "Taluperenaisi" lapates 1936. aasta mainumbris räimeeri peale, kus tuntud kodumajanduse instruktor, taimetoidu propageerija ja "Taluperenaise" paljude toidualaste artiklite autor Marta Põld-Riives kutsub üles räimele rohkem tähelepanu pöörama. Ta võrdleb räime oma toiteväärtuselt "hästi joodetud vasika lihaga", lisaks julgustab seda kala enam kasutama nii igapäevasel kui pidulikul laual. Eriti intrigeerivana tundusid mulle tema retseptivalikust räimesardiinid. Petukaup või nii:).  Sel kevadtalvel on aeg-ajalt hästi suuri räimi müügil olnud, mis selliseks toiduks justkui loodud. Kuna päris sardiinidega on siinkandis kehvasti, siis tulebki leidlik olla;). Täpset retsepti siin pole,...

Uhhaa - minu lemmik! Ma olen terve elu söönud Peipsi kala ja seni täiesti elus. Küll olevat aga üsna levinud (ma ei tea õnneks küll kedagi, kes nii arvaks, aga ju ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi) mõtteviis, et Peipsi kala, ja oh hoidku veel Võrtsjärve kala eest, ei kõlba süüa. Küll olevat ta kahtlases vees kasvanud, küll olevat ta usse täis ja mis kõik veel. Et Rimi lõhe on nagu päris kala! Halleluuja ja seitse inglit! Ma olen juba tükk aega pidanud poodides jahti korralikule (!) lõhele, aga vat mida pole, on lõhe. Küll on aga Tartu turg täis ilusat ja värsket Peipsi kala, võta mida tahad - ahvenat, haugi, sudakat (loe: koha), latikat. Samamoodi on saada Võrtsu kala, jälle ilus värske kraam.Vaid hind on paraku see, mis hirmutab nii mõnegi ostja leti eest eemale. See on aga omaette lugu. Eelmisel neljapäeval tegeles Tauno Maitseelamuse kojas müüdimurdmisega ehk siis žongleeris üliterava noa ja erinevate kaladega ainult ühe õilsa eesmärgi nimel - tõestades, et Paipsi kala e...