Toit on (aja)lugu

... ehk õpiköök "Erinevate kalaliikide konserveerimine ja säilitamine püügihooaegade vahel” . Hea, et kaks meest tundsid vähemalt selle loo peategelasi :) Vean kihla, et te ei saanud mitte millesti aru:). Tegelikult on kõik täiesti arusaadav, Maitseelamuse kojas  räägiti jälle kalast. Kuna Peipsil on hetkel rahu ja vaikus, tuleb leida alternatiivne tegevus, et oskused rooste ei läheks. Pärast hakkavad taas värsket Peipsi kala nähes käed ja jalad ärevusest värisema, kollane nuga on teadupärast väääga terav :). Õlletainas praetud koha sobib väga hästi ka koos marinaadiga purki panna Maailm on täis üllatusi: kevadel Tauno poolt purki pandud õlletainas praetud sudakas tundus nüüd kriisi ajal nii hea ja armas, et härdushetkest polnud palju puudu. Maidu vested, kuidas nad Islandil kala ja kalamarja tegid ning sõid, polnud mõeldud just nõrganärviliste kõrvadele. Ja täitsa tavalist räime olin nõus sööma kohe mitu tükki, muidugi juhul, kui Kaja oli nad enne ära puhastanud :)....

R. Sagrits, Bridži mängijad, 1960 Pärandiralli , nii nimetati kultuuripärandi aasta ürituste raames toredaid laupäevi erinevates Eesti paikades, kus räägiti just selle piirkonna kultuuripärandist, pärandkultuurist ning mälust. Ei, need üritused polnud viuhti-läbi-ajaloo, otse vastupidi. Võeti aega, et rääkida ja kuulata, et arutada, et leida seoseid. Üheksateistkümnest "etapist" õnnestus mul osa võtta kolmest, seda siis ühe jutustaja rollis olles. Kahel korral oli minu ülesandeks rääkida kultuuripärandist oma igapäevatöö kaudu ehk siis kunstimälestistest kahes südamele armsas maakonnas. Kolmas kord oli aga vettehüpe peaaegu tundmatus kohas. Kalame talu Karepal Mingil hetkel oli juuli algul Karepal toimunud etapp veidi põrandaalune, kuna samaks päevaks oli planeeritud üritus ka Avinurmesse. Partisane ei tulnud siiski lõpuni mängida, viimaks sai sellest täitsa avalik rahvakogunemine, nii et Kalame talu rehealusesse oli raske ära mahtuda. Küllap mängis oma osa ka p...

Anastasia, Margarita ja Nadežda Eile õhtul Maitseelamuse kojast koju minnes valdas mind kaks emotsiooni. Esiteks olin täielikult vaevatud, ohtrast toidust muidugi. Ärge saage valesti aru, me ei õginud! Pigem maitsesime, kuid laud oli erinevatest maitsetest nii kirju, et silme ees läks samuti peaaegu kirjuks. Teiseks tundsin ennast ikka madalam kui muru. Me oskame une pealt kirjeldada tervet rida roogi itaalia, briti, isegi tai köögist, lausa nende valmistamist, kuid teiste soome-ugri rahvaste toidulaualt meenuvad ehk soomlaste poronkäristys ja kaalikavorm, karjalaste Karjala pirukad (kannavad muide Euroopa garanteeritud traditsioonilise eritunnuse märki) ning ungarlaste guljašš või paprik ás . Edasi läheb juba keerulisemaks. Tegelikult isegi hästi, et meil on olemas Katariina Juhansoni koostatud ja 1995.a välja antud "Soome-Ugri kokaraamat". Täielik soome-ugri toitude piibel eesti keeles! Ja õnneks on see pandud üles internetti , kui ma ei eksi, siis lausa 1:1-le:) ...