Toit on (aja)lugu

Kalaküla laupäeva hommikul: esimesed elanikud on kohal. Ma kardan kahte asja: kõrgust ja vett. Esimese suhtes annab asja pehmendada turvaliste treppide ja muude ehituslike nippidega, vee suhtes selliseid puhvreid veel leiutatud pole. Kunagi harjutasin kodus piksevarda otsa ronimist, elektriku vöö karabiiniga vaheldumisi vaherõngaste külge kinnitatud. Veega pole midagi sarnast peale hakata. Sestap tundus mõte Peipsile Kalakülla vähemasti küllaminekust pealtnäha hullumeelse mõttena. Eelmisel aastal sätiti väike küla Kallaste külje alla jää peale vahetult vabariigi aastapäeva eel, et teha kummardus kohalikule Peipsimaa kultuuripärandile, eestvedajaks Peipsimaa Kogukonnaköök. Sel aastal aga juba puhtalt vaimustusest ja suurest tahtest koos Rakke Kalaspordiklubiga. Ja paistab, et ega järgminegi aasta tulemata jää :). Telke tuleb juurde Veel möödunud aasta lõpus tundus kogu see plaan utoopilisena, õnneks. Kallaste linnapea itsitas mu skeptilise märkuse peale, et tea, kas seda...

Kas teate, kuidas võiks Lõuna-Eestit tutvustada kulinaarses mõttes?  Loogiline vastus oleks, et tooraine kaudu, mõnda asja saaks poest, mõnda turult, mõnda hoopiski naabrimehe keldrist. Jaa, kohati on see muidugi õige vastus. Kohati on aga tegemist kassi-hiire mänguga, milles hiir kipub enamasti kassi üle kavaldama. Ehk siis ilu on vaataja silmades :) Ehk siis lahtiseletatult on see nagu Eesti toit, kui ikka siin tehakse, jo siis on oma. Ärge pange tähele, see oli üks kõrvalepõige teema interpreteerimisel. Tegelikult ongi ilu vaataja silmades ehk maitse sööja suulaes. Kui mõni restoran pakub seda Lõuna-Eestit vaata et küla või peenra täpsusega, siis mõni näeb märksa üldisemat plaani. Iga kord pole see suurem plaan eriti hoomatav, aga ju ei peagi kõigile antud olema ... Maratoni stardirada Pika ja keerulise sissejuhatuse järel on mul rõõm jagada uudist , et homsest algab Lõuna-Eesti restoranimaraton ehk lausa festival. Nii laia geograafilise haardega pole sihukest aktsioo...

Mida teevad seitsekümmend inimest selle talve kõige lumetormisemal ööl? Ei, ei istu kodus:) Hoopis Partsi mõisa veskis . Kusjuures pärast äraminekuga pole kellelgi kiiret, pigem lükatakse seda edasi, kuidas sa ikka kõpskingadega lumehange hüppad ja teed ei seleta niikuinii. Mõni tund enne oli kõik alanud hoopis teisiti. Õmblusmasinad vurisesid juba kuu või isegi rohkem nii Hiiumaal, Tallinnas kui Tartus. Ja nii need ruudud lõpuks kokku said. Ikka selleks, et tähistada 212. korda kuulsa Šoti rahvuspoeedi Robert Burnsi järjekordset ehk 255. sünniaastapäeva. Seekord siis Hiiumaal. Kui eelmisel aastal võtsid Heli ja Kalle lambarupskid ning viskikastid kaasa ja sõitsid nendega Tartusse , siis sel aastal leidsid, et teised võiks ju neile külla tulla. Ja neid küllatulijaid oli oma 70 ringis. Ääremärkusena, et tahtjaid olnuks poole rohkemgi, kuid terrassile seekord laudu ei sätitud. Burnsi õhtusöögid on pealtnäha hästi sarnased - neil on kindel etikett ja ülesehitus. Ometi on iga ...