Toit on (aja)lugu

Aedniku kevadine õudusunenägu :) ... Mõni aeg tagasi veetsin äärmiselt huvitava ja valgustava õhtupooliku toiduga kokkupuutuvate inimeste seltsis, teemaks Eesti kohalik toit, selle kättesaadavus, kvaliteet ja järjepidevus, kasutamine restoranides, jne. Eriti väärtuslikuks muutis selle arvamuste mitmekesisus - igaüks oma mätta otsast. Aga nii ongi, selleks, et midagi teada, tuleb kõiki osapooli kuulata. Ja midagi ei saa teha kampaania korras. Natuke aega hiljem pühendas ETV2 ühe oma teemaõhtu toidule . Uskumatu, kuidas ma jõllitasin mitu tundi järjest telekaekraani, õudusega, ohates. Kas see on päriselt? Jah, see oli päriselt. Päriselt räägivad farmerid, kes on üle läinud intensiivpõllumajanduselt mahedamale, et uskumatu, köögiviljadel on maitse. Päriselt küsitakse farmi külastavatelt lastelt, et kas te teate, mis on köögiviljad. Päriselt korjavad mesilased mandliistandiku ühes servas nektarit, teises otsas töötavad mürgipritsid. Ma ei saanud asja tõsidusest veel aimu.  Tä...

5+5=10, 3+7=10, 2+8=10, 4+6=10. Karm matemaatiline seaduspärasus ... Kui murrud mängu tuua, tuleks võimalusi natuke juurde. Oleneb sellest, kas mängida kümnendiku- või sajandikutäpsusega, saaks pilti veel keerulisemaks muuta. Tulemus on ikkagi see ümmargune 10. Kui 10 ei meeldi, võtke mistahes muu number. Nii nagu ajaratas käib ringi poliitilises ajaloos (praegune aeg on järjekordne näide sellest, kuidas ajaloost ei ole midagi õpitud), toimub seesama köögis. Tükk aega olen tundnud, et pildil on midagi valesti. Köögitoimetaja või toidublogija rollis näen vahel hetki, kus suur hulk toiduga seotud inimesi on ühel lainel, nimetatagu seda kollektiivseks alateadvuseks või leitakse mõni teine kaunisõnaline vabandus. Hetkeks tuleb ju soe tunne, et oi kui tore on leida suur hulk samamoodi mõtlevaid inimesi, eks ju :). Hetkelisest eufooriast vabanedes on tunne vastupidine: kas tõesti ongi nii vähe ideid olemas? Kusjuures ongi :). Puhtast matemaatikast lähtudes. On olemas teatud hulk toimi...

Kalaküla laupäeva hommikul: esimesed elanikud on kohal. Ma kardan kahte asja: kõrgust ja vett. Esimese suhtes annab asja pehmendada turvaliste treppide ja muude ehituslike nippidega, vee suhtes selliseid puhvreid veel leiutatud pole. Kunagi harjutasin kodus piksevarda otsa ronimist, elektriku vöö karabiiniga vaheldumisi vaherõngaste külge kinnitatud. Veega pole midagi sarnast peale hakata. Sestap tundus mõte Peipsile Kalakülla vähemasti küllaminekust pealtnäha hullumeelse mõttena. Eelmisel aastal sätiti väike küla Kallaste külje alla jää peale vahetult vabariigi aastapäeva eel, et teha kummardus kohalikule Peipsimaa kultuuripärandile, eestvedajaks Peipsimaa Kogukonnaköök. Sel aastal aga juba puhtalt vaimustusest ja suurest tahtest koos Rakke Kalaspordiklubiga. Ja paistab, et ega järgminegi aasta tulemata jää :). Telke tuleb juurde Veel möödunud aasta lõpus tundus kogu see plaan utoopilisena, õnneks. Kallaste linnapea itsitas mu skeptilise märkuse peale, et tea, kas seda...