Toit on (aja)lugu

Mesi, kuldne neste, mida koguvad tuhanded mesilinnud. Inimesed kaaperdavad aga nende elu mõtte. Valus ju. Ega muidu räägitaks mesimagusast jutust, iroonianoodid hääles. Keegi kaaperdab kellegi tunded. Heakene küll, vast mitte nii dramaatiliselt, kuid selle hetke kindlasti. Mesi on kaval, isegi salakaval. 1908. aastal avas väljaõppinud pagar Johan Lill Tartus Aleksandri tänaval oma pagariäri, mis saavutas oma hiilgeajad 1930. aastatel, trotsides vahepealset pagarite öötöökeeldu ja magusatootjatele määratud magusamaksu. Oma kondiitritoodetega murdis herr Lill isegi Ameerika ja Austraalia turule, pakkudes sinna ... mesikooke. Täpselt nii, sest ettevõte nimetas ennast reklaamides ju esimeseks Eesti mesikoogitööstuseks. Lille mesikookide täpset retsepti pole teada, see oli firmasaladus. Niipalju vaid, et tegemist oli küpsiselaadse ilmselt kihilise maiusega, mille muutsid pidulikuks marmelaad, glasuurid ja šokolaad. Lille peened mesikoogid kuulusid jõuluaja luksuse juurde. * Meest teh...

Veised, kel pole selle looga vähimatki pistmist. Lihtsalt veised, Läti veised :). Inimeses peab kõik kaunis olemas! Öeldagu mida tahes, mina usun, et inimene peab sööma seda, mis talle meeldib ja sobib. Vastu tahtmist pole mõtet, sellest tekivad vaid kortsud ja stress:). Need, kes armastavad head veiseliha, võivad juba tükk aega rõõmust lakke hüpata, sest 44 söögikohta üle Eesti, lisaks mõned eriprojektid, pakuvad terve oktoobri jooksul põnevaid roogi kodumaisest rohumaaveisest. Ninast sabani! Hämmastav, kuidas selline suur hulk vabatahtlikke otsustas pea ees tundmatusse hüpata, sest nad ei saanud teps mitte kõik sisefileed valida, vaid iga restoran sai loosiga 3 erinevat lõiget, millega tuli pead murdma hakata. Seejuures tuleb eraldi ära märkida, et rümp tükeldati 32 erinevaks lõikeks! Kes sai liha, kes sai vaid kondid. Päriselt ka! Aga teate, kui tummist suppi on võimalik neist välja võluda! Peakokad tunnistasid, et nii mõnelgi juhul tuli lihatükiga pidada maha pikad monoloogid,...

Laadale! Paunvere laat. Igal aastal must be üritus. Sel aastal tunnet polnud. Midagi polnud nagu tarvis ka, et ummisjalu peaks tormama. Lihtsalt laadakaupa vaadata ka nagu ei tahtnud, igal aastal samad asjad ja samad müüjad. Lisaks tohutult palju üksteise sabas tammuvat rahvast, kes tegeleb peamiselt sellega, et kellelegi või millelegi peale ei astuks. Aga mis on alternatiiv? Samal päeval peetakse lõunanaabrite juures Valmiermuižas mihklilaata, Tauno oli eelmisel aastal taevani kiitnud, äkki peaks minema. Mõeldud-tehtud, plaan paigas ja laupäeva hommikul keerasimegi autonina Läti poole. Veel Valga Statoilis hõikas üks mees teisele, et kas sa ikka Paunverre ka lähed. Meie vaid muigasime.     Kahte sorti rabarberikali või kui soovite - rabarberilimps :)   Lehmakommid nii tavalises kui hiigelmõõdus    Kuivatada võib mida-iganes Veinid ja siidrid ...