Toit on (aja)lugu

Hoolimata sellest, et rohi on roheline ja mõnel pool pungad puudel uuesti puhkemas, on jõuluaeg käes. Natuke närviline oma jõulueelses tuhinas, sest tahad või ei taha, mõned toimetused kipuvad ikka viimasele minutile jääma. Ehk on inimestel nii kiire, et ei jõuta ennast töölainelt välja lülitada. Ehk ollakse harjunud, et kõike saab 24/7. Ehk ollakse harjunud, et pead ise 24/7 kättesaadav või vähemalt nähtav olema, muidu poleks sind justnagu olemas. Tegelikult ei pea. Sellest ei juhtu midagi, kui tõmbad ise korraks juhtme seinast välja. Vastupidi. Korraks pilvede pahelt piiluv päike on palju enamat väärt kui kaubanduskeskuse aatriumis helklev lampide rägastik. Petlemma tähest rääkimata, mis siis, et on täiskuuaeg. Mida aeg edasi, seda enam meeldivad mulle kingitused, milles on kinkija enda käsi mängus. Need ei pea olema keerulised, kuid väike vimka sealjuures ei tee paha. Elu ei pea olema surmtõsine, vähemasti ei tohi seda enda jaoks niimoodi võtta. Rõõmurikkaid jõule! Nuudlitr...

Spelta on taasavastatud vana. Evolutsiooni järjekorras üheteranisu (einkorn, Triticum monococcum ) - kaheteranisu (emmer, Triticum dicoccum )  - spelta ( Triticum spelta L ) - tänapäevane pehme nisu ( Triticum aestivum ) seisaks ta telje keskpaigast justkui tsipake tänapäeva poole, kuid see ei loe midagi. Spelta, mis on oma omadustelt sarnane pigem einkorni ja emmeri kui pehme nisuga, on justkui sild moodsa antiigi ( resp lääne kultuuri) ja vana pärimuskultuuri vahel. Neid sõnu kasutab Valdur Mikita oma värskeltavaldatud raamatus küll Eesti kultuuri kohta, kuid speltaga on sama. Viljakultuur, mida Eestis seni teadaolevalt ei tuntud (andmed on üksnes emmeri kohta)*, on saanud nüüd nähtuseks. Ehk peaks isegi suure algustähega kirjutama? Keskkonnaministeeriumi võõrliikide andmebaasi järgi loetakse tema sisenemiseks meie ruumi aastat 1925. Ja mis eriti tore, leviku tõkestamiseks aitavat selgitustöö, kuigi kultiveerimise leviku tõttu on levikut peaaegu võimatu tõkestada :).  Tä...

See sügis möödus täielikult soome-ugri lainetel. Pärast möödunudsuvist Udmurtia reisi hakkas kusagil sees kriipima tunne, et tegelikult me ei tea oma hõimurahvaste toitudest suurt midagi. Õigemini teame üksikuid roogasid, mis on tõusnud või tõstetud klassikute tasemele, ülejäänute puhul kergitame üksnes kulme. Tõele au andes, paljud ka korduvad erinevate rahvaste juures. Siiski, hoolimata jahutoodete, marjade-seente, metslooma- ja linnuliha ning muu säärase prevaleerimisest, on see ugri-mugri köök päris vaheldusrikas ning põnevgi. Kohati tuletab küll meelde armastusväärse Lilian Kosenkraniuse ületamatult optimistlikke lõike omaaegses saates "Vaata kööki", puudub üksnes see grotesksuse mõõde, kuid kõik ongi selline, südamest. Vähemasti tekib mul selline tunne siberipoolsete rahvaste menüüd vaadates. Mida lääne poole, seda mitmekesisem see on, eks kliima ja põllumajanduslikud tingimused ole ju ka hoopis teised. Suvel jõudis minuni jutt, et uue aasta Fenno-Ugria Asutuse hõi...