Toit on (aja)lugu

Seda viimast repliiki tuletatakse mulle ilmselt veel aastaid meelde :). Kui jätta vanast heast seriaalist "Sex and the City" kingad ja kleidid välja ning kohaldada see praktilisetele eestlastele teksapükste ning seljakotiga, siis täpselt neljal aastal oleme truu nelikuna andnud lihavõttenädalal Tallinna lennujaamas kohvrid ning suundunud nautima varast kevadet, kultuuri ja hüvasid roogasid. Reisiplaane tehes üritame alati rõhuda rohkem kaunitele kunstidele, pärast kukub ikka välja, et toidukultuur võidab :).   Ajal, mil ma toiduga nii süvitsi ei tegelenud, olin märksa leplikum ning ei juurelnud mingi toidu tagamaade üle. Peaasi, et maitseb! Nüüd eelneb aga põhjalik eeltöö, mida otsida, millele tähelepanu pöörata. Aga mis kõige huvitavam, mistahes reisijuhi või veebilehe puhul tuleb lähtuda selle koostaja subjektiivsusest. Tema pole mina ja vastupidi. Seega on meie Barcelona, Vic ja Vilafranca samuti subjektiivsed. Sõites hommikul Barcelona...

Just niimoodi seisis taldrikule asetatud hallikassinisel merekarva menüükaardil. Kella seitsmeks ebaküdoonialaastudega kuuma rummijoogi saatel laudade taga istet võetud, keerati saali tuled maha, ruum täitus tihke tossuga ja järsku olime merel. Sarnased hääled, mida teevad vanad laevad, kui nad tormi kätte satuvad, sarnased kajakate kriisked, kui nad tormi kätte satuvad ning järsku kostab selles teadmata ja läbipaistmata haudvaikuses üks jutustus, mis algab lausega "Kuid ei vedanud meil ka selle tuulega." Veskisaalis tuult polnud, kuid mingil hetkel tekkis tunne, et see torm, millest räägitakse, on kohe-kohe akna taga. Tossus ei seleta silm enamat kui küünalde häguseid valguslaike. Kas valge linaga kaetud laua taga ongi võimalik tunda sedasama, mida Hiiumaa meremehed Herman Sergo raamatutes? Nad pääsesid eluga. Same procedure as every year ... Kolmandat korda, hoolimata sellest, et teema on teine. See polnud mõeldud lihtsalt õhtusöögina, kus lauda kantakse roog...