Toit on (aja)lugu

Sain mõni aeg tagasi äärmiselt põneva pakkumise - pidada üks vestlusõhtu loeng bioloogilise mitmekesisuse muutumise teemal, kas ja kuidas maailmas toimuv meid mõjutab, kas vanad sordid võivad meid päästa ning kuidas see kõik meie toidulauda mõjutab. Nädal tagasi sai see teoks ja mul on sellise teema tõstatamise üle äärmiselt hea meel. Me räägime sordiaretusest, on see siis uute aretiste, GMO, vanade sortide peadtõstmise või mõnes muus kontekstis, aga otsesest seosest toidulaua mitmekesisusega harvem. Küllap see oligi õige ajastus, sest samale ajale sattus mitu väga märgilist sündmust. Näiteks toimus 5.–6. oktoobril Tallinnas Eesti eesistumise raames väga oluline konverents „Jätkusuutlik toidutootmine: muldade perspektiiv“ , mille järelduste dokumendis kutsutakse teadvustama seda probleemi nii iseseisvalt kui kliimamuutustega seoses ning kutsutakse esiti veel sosinal muldi kaitsma. Dokument ei ole eriti resoluutne, võiks olla ehk jõulisem, kuid abiks ehk seegi. Rääkides näiteks lin...

Esialgu võimatuna tundunud ettevõtmine - ühe päevaga läbi Ahvenamaa! Kui meil toimub suvel ülemaaline avatud talude päev (tänavu 3. korda), siis on see ellu kutsutud selleks, et inimesed, kes tunnevad huvi maal elamise ja majandamise vastu, saavad tulla vaatama, kuidas elu tegelikult käib, kust tuleb toit. Mistahes loom annab kohe plusspunkte juurde, on keda imetleda ja võimalusel isegi silitada. Tihtipeale saab osta kaasa kas selles talus või naabrite poolt valmistatud koduseid tooteid, osaleda õpitubades, süüa kodukohvikus köögiahjus küpsetatud kooki või näppida erinevaid masinaid. See, et pererahvas on silmanägemise ulatuses ja vajadusel saab neid tülitada või tutvustavad nad ise majapidamist, on iseenesestmõistetav. Seilasime Maamajanduse Infokeskuse eestvõttel septembri keskpaiku Ahvenamaale, et uurida, kuidas näeb välja nende lõikusfestival  ehk avatud talude päevad. Punased õunad juhatasid kas avatud taludesse, pop-up ettevõtmisteni või restoranidesse - kokku 45 õuna...

Erika Aasa kujundatud Peipsimaa maitsete aasta avamispeo vaagen Voltisin homseks pakki Sibulatee puhvetite päeva flaiereid, juhuks, kui mõni soovib Paunvere laadalt sinnakanti edasi sõita, kui äkki meenus, et olen väga erinevates kohtades kirjutanud-rääkinud Peipsimaa maitsete aastast, pildistanud suurt hulka sündmusi, aga oma blogi päris ära unustanud. See, et Peipsimaa toit on tänavu kõigi juttude keskmes , on ju tegelikult nüüd juba aastatepikkuse toimetamise tulemus. Eelmisel sügisel, kui Peipsimaa kogukonnaköök kirjutas Maaeluministeeriumi 2017. aasta toidupiirkonna valimise konkursile oma avalduse, olin esiti skeptiline. Kas Peipsimaa ikka veab välja? Hiiumaa latt oli minu jaoks piisavalt kõrgel, et selle alt niisama läbi joosta. Täna, kui peaaegu pool aastat on seljataga, võin öelda, et see oli ainuõige samm. Tiitel on teinud peipsimaalased uhkeks. Uhkeks selle üle, mida nad ise teevad, teised teevad ja mida neist räägitakse. No nüüd ütleb mõni selle peale et kiida lol...