Toit on (aja)lugu

Kaks nädalat tagasi toimus Kuressaares, Arensburgi hotelli tagaaias, üks väärikatest väärikam üritus , millest võinuks meedias isegi rohkem juttu olla. Et samal ajal oli Muhus fantastiline muusikafestival "Juu jääb" ja Kihelkonnal sõideti rallit, võis see kuhugi infokanalite kultuurkihti ära kaduda. Mõni mees oli oma džinnikastidega sõitnud Soomemaa teisest otsast lausa 17 tundi Kuressaarde, et esitleda suures valges telgis oma märjukest. Ütleme nii, et ma ei ole vähemalt senimaani eriline džinni või džinn&toonik sõber olnud. Seetõttu on jäänud ka kahetsusväärsel kombel kahe silma vahele selles maailma toimuv. Džinn on hetkel ju üks moejooke. Heas mõttes valitseb siin hipsterlus ehk džinnivalmistamine on puhas kunst ja looming. Sama nagu käsitööõllede, veinide, muude kangete napside jms maailmas. Hea maitse ning hea nina on edu aluseks, et erinevatest ürtidest võluda välja ideaalne maitse. Ja veel, edu aluseks on ka kas etteplaneeritud või kogemata juhtunud oskus...

Toidupärandist on märksa keerulisem kõnelda kui mistahes hoonest või ajaloolisest paigast, mis on mõne kokkuleppe järgi tunnistatud kultuuripärandi hulka kuuluvaks objektiks. Reeglina on sellest arusaajaid märksa enam kui toidu puhul. See on sama, nagu naeran vahel toiduürituste žüriisid, kus keegi annab madalaid punkte, kuna talle isiklikult ei maitse see või teine tooraine või kooslus. See pingutus, mida tegi toidu valmistaja, andes ideele vormi (mis on õigupoolest ju hindamise eesmärk), pole nagu midagi väärt? Mis mõttes? Kas inimese isiklik maitse on professionaalsusest üle? Kas üldised väärtused ei peaks mitte ülimad olema? Mida see kellegi jaoks tegelikult tähendab? Kust läheb egoismi piir? Neile küsimustele ei ole häid vastuseid. Tihtipeale on vastused kodeeritud publiku südametunnistusse ja harituse määra. Ma ei pea siin silmas kooliharidust, vaid väärtuste süsteemi, mis antakse põlvest põlve edasi. Siinkohal ei jää mul muud üle, kui tsiteerida Kurmo Konsat: "Üks olul...

Veetsin möödunud nädala piltlikult öeldes raamatukuhjade vahel, võrreldes 18. ja 19. sajandi Eesti ja Läti kokaraamatuid. Põhjuseks tööst (osaleme Est-Lati projektis "Livimaa Toidutee") tulenev vajadus toimetada Läti esimesest kokaraamatust eesti keelde pandud väikest retseptide valikut. Teadupärast on tolleaegsete tekstide tänapäevasesse keelde ümberpanek üsna keeruline ja kui see tõlgitakse veel võõrkeelde, siis seda enam. Seda kõike juhul, kui soovitakse säilitada autori stiil ning ajastule iseloomulik väljendusviis. Kokaraamatud on osa meie kultuuriloost ja väärivad tähelepanu nii toidukultuuri, keele arengu kui kultuuridevahelise silla vaatepunktist. (1) Lisaks on esimestes omakeelsetes kokaraamatutes toodud vähemlevinud toiduained muutunud kohaliku kirjanduse ja kultuuri osadeks. (2) Talurahvale mõeldud retseptiraamatud hakkasid ju ilmuma alles 19. sajandi viimasel veerandil. 18. sajandi lõpuks oli jõutud huvitavasse situatsiooni: mõisate kokki, kes olid kohalik...