Toit on (aja)lugu

Niimoodi küsitakse ühes Helme kihelkonnast 19. saj viimasest veerandist pärit mõistatuses. Vastus on kanep . Kanepiseemned Eile tähistasime Maitseelamuse kojas aprillikuu algust kanepist rääkimise ja kanepitoitudega. Ärge saage valesti aru, kõik oli täiesti legaalne:). Kanepiseemned on ökopoodides müügil ja tegemist on väga väärtusliku toiduainega, mis on viimase sajandi jooksul unustustehõlma vajunud ning seostub tänapäeval peamiselt narkomaaniaga. Euroopa Liidus lubatakse praegu täiesti ametlikult kasvatada tööstuslikku kanepit kiu ja seemnete saamiseks. Kanep kuulub vanimate inimese poolt kultiveeritud taimede hulka. Eestis pärinevad andmed kanepi kasutamise kohta keskajast, seda tänu arheoloogidele. Omapärane on aga kanepi kui kultuurtaime positsioon siinses taimekasvatuses ja toidukultuuris, mida me saame jälgida eeskätt uusaja viimasel kolmandikul, abiliseks kogutud ja kirja pandud pärimus. Etümoloogiliselt on seda sõna seostatud pigem läti ( kaņepes ) ja vene keelega...

Kanepitemp kartulil. 2016. Nüüd juba 8 aastat tagasi mõtlesime ükskord Maitseelamuse Kojas, et kanepitoitude õpikööki   ei tule mitte keegi või tuleb politsei. Tollal ei olnud kanepi kui toiduaine taastulemine veel õieti alanud (tööstusliku kanepi kasvatus oli õnneks uuesti legaliseeritud) ning kanepit seostati eelkõige narkootilise ainega. Seda kõike hoolimata asjaolust, et lisaks kiule andis taim ka seemet, mida kasutati varem talvisel ajal toidulaua rikastajana. Lihtsalt vahepeal oli olnud piisavalt pikk ajaline katkestus, kuid nagu aeg näitab - kõik uus on ammuunustatud vana.  Õpiköök oli väga meeleolukas ja pärast seda on oi kui palju seemneid tembiks uhmerdatud. Kanepitemp rukkileival. 2013 E. Lõoke annab seni põhjalikuimas artiklis kanepitoitude kohta kanepitembi levikukaardi, mille järgi jookseb selle piir Pärnu linna ja Emajõe suudme joonel ning eriti armastatud on kanepitoidud ikkagi Kagu-Eestis (Lõoke, 1960:194). Peipsi ääres on see ka teemaks, ku...

Erika Aasa kujundatud Peipsimaa maitsete aasta avamispeo vaagen Voltisin homseks pakki Sibulatee puhvetite päeva flaiereid, juhuks, kui mõni soovib Paunvere laadalt sinnakanti edasi sõita, kui äkki meenus, et olen väga erinevates kohtades kirjutanud-rääkinud Peipsimaa maitsete aastast, pildistanud suurt hulka sündmusi, aga oma blogi päris ära unustanud. See, et Peipsimaa toit on tänavu kõigi juttude keskmes , on ju tegelikult nüüd juba aastatepikkuse toimetamise tulemus. Eelmisel sügisel, kui Peipsimaa kogukonnaköök kirjutas Maaeluministeeriumi 2017. aasta toidupiirkonna valimise konkursile oma avalduse, olin esiti skeptiline. Kas Peipsimaa ikka veab välja? Hiiumaa latt oli minu jaoks piisavalt kõrgel, et selle alt niisama läbi joosta. Täna, kui peaaegu pool aastat on seljataga, võin öelda, et see oli ainuõige samm. Tiitel on teinud peipsimaalased uhkeks. Uhkeks selle üle, mida nad ise teevad, teised teevad ja mida neist räägitakse. No nüüd ütleb mõni selle peale et kiida lol...

Üle tüki aja tuli üks pealinna mees Tartu poole ennast luftitama - Johannes Hõimoja, kelle nimi on lisaks pliidi taga toimetamisele jäänud silma kui hea tundega toidufotograaf. Niisiis tuli sel noorsandil mõte teha Maitseelamuse kojas üks kooskokkamise õhtu. Et kojarahval polnud selle vastu midagi, asus Johannes ettevalmistusi tegema ning reede õhtul koguneski oma kuraditosina jagu huvilisi põnevaid maitseid proovima. Johannesel sai villand sellest, et kui teised särasid kaamerate ees, pidi tema alati köögis rabama. No nii hull see asi ka polnud, kuid ühel hetkel kaalus vabadus rutiini üles ning nüüd tituleerib see noor imemees ennast vabakutseliseks kokaks ja fotograafiks. Ega igaühele pole antud aasta noorkoka tiitlit ning võimalust töötada Eesti tipprestoranides. See oleks kindlasti omaette lugu väärt. Kuid seekord arenes koja köögis kolmekäiguline isetegevus. Muide, nii suurt kokapaberitega inimeste hulka pole selles köögis ammu nähtud ja see oli äraütlemata tore :) ) Joh...

Uueks aastaks on ikka kalendrit tarvis :) Oleksin hirmsasti tahtnud kõigile Peipsimaa sõpradele öelda, et kel veel pole, saab endale hankida ühe väga armsa 2017. aasta seinakalendri . Tavaliselt on ikka nii, et kalendreid valmib aasta lõpuks pea igaühel, lõpuks jääb osa kätte ning neid müüakse mõnikord veel jaanipäevalgi. Ootamatult selgus aga, et tiraaž on juba otsas, enam pole mõtet isegi öelda, kust seda oleks saanud ehk see lugu meenutab nüüd vesteid nõukaaja defitsiidist. Tegelikult täitsa õige, sest mõõdukas defitsiit on huvi alus ning need, kel see seinal ripub, on justnagu priviligeeritud. Sügisel Kasepääl Lugu algas umbes poolteist aastat tagasi, kui MTÜ Peipsimaa Turism tuli välja mõttega anda välja 2017. aasta kalender. Mitte siis niisama kalender, vaid piirkonnale iseloomulike toitude retseptidega kalender eesti, inglise ja vene keeles. Minu ülesanne oli vaadata välja ning koostada sobivad retseptid, toidud üles pildistada, leida lisaks juurde sobivat pildimaterja...

Teeme laupäeval midagi! Eee, unustasin Breti juustud tellida! Kanepitempi teeme ikka, mul kodus on kanepiseemneid. Mida me siis tegema hakkame - pole õrna aimugi, vaatame! Vutisüdameid on täiesti vabalt võimalik osta! Haugimari on ikka võrratu! Niisugused mõtted või ütlused vihjavad laupäeva pärastlõunale, kui Tartu Kaubamaja 1. korruse pikas koridoris ja sealt edasi õues asusid 20 eriilmelist võistkonda võitlema Eesti pikima võileiva valmistamise nimel, 2010. a rekord vajas ülelöömist. Esiteks, vähemalt 200 meetrit pidi täis saama. Teiseks, žürii pidi maitseelamuste seast välja sõeluma kulla, hõbeda ja pronksi. Kolmandaks, sai toetada Toidupanka. Neljandaks, valmis võileivast oli võimalus osa saada kõigil huvilistel linnakodanikel. Rekord tuligi ära - 203 meetrit! Võit tuli ka ära! Maitseelamuse koja 2 x 5 meetrit saia katsid nobedad näpukesed lisaks koja enda rahvale ka nende sõpradelt ehk siis reklaamisime laiemalt kogu Peipsimaad. Rakendatud olid nii täiskasvanud kui lapstööjõu...

Minu sellekevadine lemmikmagustoit on hapukoorekreem. Lugu sai alguse eelmisel suvel lõunaosariikide toidublogarditega pealinna restoranituuril käies, kui Sfääris pakuti meile siidist ja õhulist hapukoore panna cottat. Loomulikult võlus see magustoit meid kõiki, proovisin mõni aeg hiljem ka kodus hapukoort mikseriga vahustada, aga loobusin oma paaril korral nii kümnekonna minuti pärast. Mõni aeg tagasi tuli sellest Jaanikaga uuesti juttu ja tema itsitas, et mitte nii vähe, vaid ikka oma kolmveerand tundi tuleb mikserit kulutada. Kolmveerand tundi, mõtelge!!! Tegin uuesti kodus järele ja jutt sulatõsi:). Hapukoor muutub vahustades algul veidi vedelamaks (see oli see minu murdumiskoht), kuid hakkab vaikselt uuesti paksenema ja mahuliseks muutuma. Kõik oleneb siin hapukoorest, mõnega on juba 20 minutiga rahu majas, kuid mõnda peab tõesti kuni kolmveerand tundi vahustama. Mäng on aga küünlaid väärt. Magusa kreemiga sobituvad igasugused marjad, pragusel rabarberihooajal näiteks veidik...

Algus Rohuküla sadamas, nagu näha, kõik 18 ei ole hetkel pildil (foto Jaanika kaamerast) Anekdoot, ma ütlen. Arvestades, millise killavooriga me kolm päeva enne kohvikutepäeva teele asusime (sealjuures usalda GPS-i, aga kontrolli:) ) ja milliste seiklustega tagasi jõudsime, siis parajalt koomiliselt kukkus see välja küll. Hanikati talu elamu (valminud 1936, mõni aeg tagasi aknad ja katus vahetatud) Tegelikult läks kõik äraütlemata hästi, igaks juhuks eemaldusime Hiiumaale jõudes algatuseks kohe tsivilisatsioonist ja leppisime natuke rohkem kui 24 tundi vaid enda seltskonnaga. Ilus oleks olnud kirjutada, et leppisime enda ja oma teise minaga, aga paraku oli meid koos allameetrimeestega 18 inimest. Noh ja Anna ka, aga see on hoopis eraldi lugu. Metslauk võlus kõikide südamed oma õrnalt küüslauguse mekiga Kui me oma kola Salinõmme sadamas suurde puupaati ladusime, tundus küll, et läheme Hanikatsi laiule elama. Vähemasti tulid meelde hetked filmist "Mehed ei nuta...