Siga on ärasöömiseks, ideed 33.90
See pealkiri ajab ausalt öeldes ennast ka naerma, aga no ei saanud teisiti:). Tegelikult on see kokkuvõttev pealkiri, kuhu on mahutatud ligi kuu jagu aega. Vot nii.
Kohe-kohe algab november ja see on meie riigis sealihakuu. Vähemalt osades söögikohtades, kes on liitunud suurepärase Eesti Maitsete korraldatud kampaaniaga "Siga - ninast sabani" ja millest armsad pealinna ning emajõelinna blogijannad on juba piisavalt üleskirjutusi avalikkusega jaganud. Lõuna-Eestis pidi testgrupp parimaid palasid selekteerima vaid ühe päeva, seevastu Põhja-Eestis toimus ringijooks suisa 4 päeva. Söömine on raske töö:). Kuna Lõuna-Eesti elamustest kirjutas Maris oma blogis juba loo (Mariselt ka rohkelt pilte mitte ainult pakutud toidust) ja nüüd ilmus ka uudiskiri koos Lauri Laane suurepäraste fotodega, siis ega mul sinna suurt midagi lisada pole. Olles üks maitsja, meeldis mulle vast enim kõigi söögikohtade kokkade enda rõõm ja entusiasm, kui nad meile mingit toitu esitlesid. Tundub, et mõttetööd ja korduvaid katsetusi oli enne meie ette ilmumist tehtud päris kõvasti. Ja seda tuleb austada, hoolimata ka sellest, kui enda maitsemeelega kõik päris hästi ei klappinud.
Aga nüüd asjast väheke teise nurga alt:). Kui Pühajärve restorani puhul võlus mind toidu kaunis, isegi väikese tütarlapseliku kiiksuga serveering, siis Crepis oli kõik suisa vastupidi, peatähtis oli söök (loe: siga ikka), garneering ja taldriku kujundus olid täiesti teisejärgulised. Truffes olime kõik lummatud armsatest väikestest malmpotikestest, milles sea sisefilee kõrvale kruubihautist serveeriti. Ma olen üsna kindel, et kui neid nukunõusid poleks olnud, ei oleks meie lahkus oma punktijagamisel nii välja löönud - täiuslik harmoonia toidu ja serveeringu vahel sai väärilise tasu. Seevastu Ristiisa Pubis torisesime algul peakoka menüüjärjestuse üle, et no kes siis eelrooga kõige viimasena sööb.Aga selles see knihv seisneski:). Need mustal taldrikul toodud toorjuustuga täidetud ja sealiha sisse keeratud peperonid tekitasid algul kahtlasi värinaid, kuid varsti olid meil kõigil suud lukus. Pagana head asjad olid tegelikult! Eriti koos Belgia õllega, mis, olgem ausad, oli lihaga ikka hää jook:).
Niisiis, seaga kiirelt ühele poole saadud, võrratu praetud keel Crepist veel kauaks meeles (õnneks on Crepp mu töökohast üle tänava:) ), võis aeg edasi minna. Kuni ühel päeval jäin Selveris soodsaid raamatupakkumisi vaatama (vahel leiab toidupoest väga huvitavat kirjandust, mida raamatupoes ei pruugi tähelegi panna) ning võtke või jätke - kiletatud raamat "Šnitsel" - 33.90!!! Kuna ühtki kilest lahtikistud eksemplari polnud, siis ei jäänudki muud üle, kui kollane šnitsliraamat kärusse tõsta. Jesver, üle 150 lehelkülje šnitsleid seast kuni juursellerini! Kuna raamat oli saksa keelest eesti keelde tõlgitud juba 2008.a., siis sellepärast ka ilmselt nii soodne hind.
Ühe hea šnitsli valmistamiseks on tarvis ilusat liha (eeldusel, et tehakse ikka lihast, eksju), jahu, muna ja riivsaia. Mahlane ja krõbeda kattega vasika- või sealihast šnitsel - no mida paremat tahta! Vahel tehakse muidugi igasuguseid tükke ja ... ei ole see tulemus ikka see.
Nagu ka seekord. Raamatut lehitsedes jäi silma müslišnitsel, see tähendab, et riivsaia asemel oli võetud peenemaks jahvatatud krõbe müsli. Ja kõrvaltleheküljelt rikkalik kuivatatud ploomidega puuviljakaste.
Oi, aga lihast pole ma veel üldse rääkinud! Seos ninast sabani on siin täiesti olemas. Nimelt sõitsin möödunud nädala keskel pärastlõunasel ajal Türile ja Mäekülas hakkas kõrtsihoone otsaseinal silma suur lihaäri reklaam. Mõni tund hiljem tagasi Tartu poole sõites astusin sealt muidugimõista läbi ja mida ma nägin - ilusad erinevad lihatükid, sekka maksad-neerud, valmis vorstitooteid ka. Ja kuidas sa siis jätad ostmata imeilusa noore sea seljakarbonaadi:). Nii et lõunast põhja või põhjast lõunasse sõites tasub teha peatus Mäekülas Kaavere lihakarnis ja ei migit kahetsust! Võib-olla olin ma viimane inimene, kes selle lihapoe avastas, tavaliselt saab seda trassi läbitud kas vara hommikul või hilja õhtul, kui lihapoel on mitu tabalukku ees.
Nii, nüüd tagasi müslišnitsli juurde.Ilusa kuldkollase polentaga maitses see kõik päris hästi. Kastet sai pisut korrigeeritud, lihapaneerimise tegin aga korralikult nööripidi. Mnjaa, omapärane vaheldus ...
jahu
muna
peenemaks jahvatatud müslit
soola
pipart
võid ja toiduõli
200 g kuivatatud ploome
1 tšillikaun või tšillihelbeid
1 sl võid
2 sl pruuni suhkrut
2 sl palsamiäädikat
2,5 dl punast veini
1 sl hakitud rosmariini
1/4 tl piparkoogimaitseainet
1 apelsin
Lihaviilud vasardada kahe toidukile vahel õhukeseks, korralik kloppimine on juba pool küpsetamist. Maitsestada soola ja pipraga. Kasta nagu ikka, algul jahusse, siis munakaussi ja lõpuks peenemaks jahvatatud müslisegusse. Siia sobib - esiteks, krõbe müsli ja teiseks, seal ei tohiks olla kuivatatud rosinaid ega marju/puuvilju. Muidu jääb lihale liiga magus mekk külge. Kui šnitslid on või ja õli segus kuldseks praetud, võib nad jätta kastme valmistamise ajaks ahju fooliumi alla järelküpsema.
Kuivatatud ploomid ja tšilikaun tükeldada. Või sulatada potipõhjas, lisada suhkur ja lasta kergelt karamellistuda. Lisada nüüd ploomid, balsamico, punane vein, tšilli, rosmariin ja piparkoogimaitseaine. Lasta keeda 3-5 minutit, kuni kaste on paksenenud ja alkohol lendunud. Lisada nüüd kooritud ja kelmest puhastatud väiksemaks tükeldatud apelsini viljaliha. Lasta veel korraks keema ja kaste ongi valmis.
Kommentaarid