Toit on (aja)lugu

Uskumatu, kuidas keskkond mõjutab tööisu ja paneb mõtted lendama. Seda kõike tõdesime neljapäeval-reedel idüllilises Suure-Jaanis - täielik zen... Ma ei taha siinkohal laskuda kõne all olnud kultuurimälestiste väärtuskriteeriumide maailma ja arutleda autentsuse teemal, vaid õhata selle olustiku üle, mis meid ees ootas, valge vatina endasse mässis ning ei taha kuidagi mõtetest lahtuda. Kõigepealt pean mainima, et fotokat ma sinna kaasa ei võtnud, mis oli aga ilmselge viga. Nii palju oli tegelikult emotsioone, mida oleks tahtnud kaamerasilma püüda, aga kes siis nii kaugele taipas mõelda, kui plaanis oli Word ja Excel:(. Hea kolleegi Mari proovis mind natuke aidata, saiapildid on tehtud juba kodus. Esimene reegel on see, et mõttetöö jaoks on tarvis rahu ning vaikust. Neljapäevane Suure-Jaani tähendaski seda 110 % - külalistemaja , mille koosolekuruumi me kasutasime, paiknes kiriku vastas üle järve. Äsjasadanud lumi, päike kiriku katuse kohal säramas, pardid jääkirmest vabal veepinnal, ...

Avastasin selle koogi retsepti ühel päeval Ramsese pead otsides. Kuidas see on võimalik, võiks nüüd röögatada!!! Õnneks või kahjuks pole vaesel Egiptuse vaaraol mitte vähimatki pistmist selle imelise koogiga. Selgituseks, et kild "Ramsese pead otsima" on tekkinud mu lähikonnas sellest, kui asud internetiavarustes midagi konkreetset otsima, lõpetad aga pidevalt edasi klikkides hoopis teises teemas. Kuidas selline võrdlus alguse sai, täpselt enam ei mäleta. Kui aga naasta koogi juurde, siis lugedes retsepti, teadsin kohe, et tahan seda proovida, apelsin ja šokolaad on niikuinii taevalik paar. Ja nii oligi! Imeliselt krõbe põhi koos pehme tumekollase täidise ja paksu šokolaadikihiga on midagi sellist, millest ei saa külmalt mööda jalutada. Olgem ausad, kook on magus, retseptis ettenähtud suhkrukogust vähendasin isegi, kuid sellegipoolest ei kuulu ta selliste küpsetiste hulka, mida saab süüa pool kooki korraga. Eeldades ikka, et küpsetised on valmistatud enam-vähem tavalise s...

Ilmateade ei valeta, lörtsisadu ongi Tartus kohal, tihe, märg ja tugeva tuulega. Paras aeg pasteedisaia teha ning istuda kodus. Külmaks pidavat ka minema ja seega tulebki panustada vähe toitvamale söögipoolisele. Viimane kord, kui mul oli kavas seamaksaga katseid teha, hakkas turul silma ilus värske lambamaks. Olgem ausad, minu ja lambamaksa kohtumine sellisel kujul leidis aset täiesti esmakordselt. Tuletades meelde jumalikku suvist Põhjaka lambamaksapasteeti, hakkas lambike kohe peas põlema, mis ma valetan - lausa leegitsema. Tulemus oli igatahes eufooriat väärt. 500 g lambamaksa (1 sl võid) 2 sibulat 3-4 küüslauguküünt 100 g pekist suitsupeekonit 2 pastinaaki 1 tl suhkrut 0,5 dl brändit või konjakit soola, pipart 100 g võid Sibul, küüslauk ja peekon hakkida ning praadida pannil, kuni pekist hakkab rasva välja tulema. Algul, kui liha enda rasva veel pole, võib panna alla veidi võid. Nüüd lisada puhastatud ja kuubikuteks tükeldatud maks. Praadida edasi, kuni kogu kraam ...