Toit on (aja)lugu

Eelmisel talvel, kui Tallink avas registreerimise Gotlandi kruiisile, broneerisime sõbrannadega otsemaid reisi ja lisaks ekskursiooni Fårö saarele. Ma olen muidu kogu aeg rääkinud, et Gotlandile minekuks tuleb aega võtta, seal rahulikult kulgeda ning nautida saare iseloomu, nüüd aga risti vastupidi. Reisiraamatut koostades (meil on nimelt traditsioon, et igaks reisiks koostame reisiraamatu ülevaatega sihtkoha ajaloost, elust-olust, toidust, vaatamisväärsustest jne, lisaks reisikava ja praktilised nõuanded) kohtasin guugeldades ühes artiklis Priit Hõbemäe kuldaväärt lauset, et Gotlandile tasub minna vähemalt korra aastas. Ja ma olen sellega 100% nõus! Kui muidu ei saa, siis lühike kruiis, mille vältel peatutakse Visby sadamas umbes 12 tundi (umbes samakaua kulub ka sõiduks mõlemal suunal), on ideaalne võimalus minna vaatama, kas roosid õitsevad ning avastada saarel mingi uus nüanss. Niisiis minu viies kord Gotlandil ja seekord siis kõige lühem. Eelmisest kahest reisist olen kirjuta...

Korvis on "Tiina" kartul, 2019. aasta saak Kõik algas sellest, kui otsisin detsembris kartulivorstide jaoks sobivat kartulit, mis ei oleks pudrune, aga ka mitte liiga tänkjas. Mõtlesin et lähen kartulipäevale ja küsin Terje käest järele. Seni oli seda üritust Sakus peetud ning nüüd esmakordselt Jõgeval. ETKI saal oli puupüsti täis (telliti 87 kartulipirukat "Jõgeva Kollasest" valmistatud täidisega!), nii et korraks käis mul mõte peast läbi, et kui kahju, et klubihoonet enam pole. Igatahes väga põnev päev kartulist eri nurkade all ja mitte ainult kartulikasvatajale. Kõike pole mõtet ümber jutustada, ettekanded on veebis kenasti väljas, kuid mõned märksõnad. Esiteks, taimekaitse valdkonnas keelustatakse vanu toimeaineid, tulevikutrend on biopreparaatides, mis on aga paraku vähem efektiivsed. Kui tänavune talv jääbki olematuks, on järgmisel suvel kahjuritel pidu. Nagu oleks teadnud, et 2020 on rahvusvaheline taimetervise aasta, mille tunnuslause on ...

Selle pealkirja peale võiks ju küsida, kas on mitteehtsat toitu ja kas on vahe ehtsal ning mitteehtsal toidul. Loomulikult ei tule juttu butafoorsest toidust, mida näidatakse filmides või teatrilaval. Kogu toit, mis ära süüakse, on ehtne, kuid vahe on selles, kas me teame, kust see on pärit või on tegemist anonüümse suurtööstuse toodanguga. Niisiis tuleb juttu sellest toidust, mille kasvataja või tootja nimi ütleb midagi. Või veelgi enam, see on ise kodus tehtud. Kõlab natuke narrilt, kuid viimane on kohati haruldane. Seetõttu meeldis mulle väga tänavune Eesti Talupidajate Keskliidu üleskutse katta jõululaud väiketootjate ja talutoiduga . Kerli mõte, et taludes südamega valminud kodumaine toodang mõjub kui päike toidulaual, on nii armas ja soe. Meil oli näiteks laual Säga-Aaviku talu punasest hapukapsast keedetud jõulukapsas ja kartulisalat tänavuse Tahkuranna kurgifestivali võitnud Marje marineeritud kurkidega. Ja enne pühi keetsin võluvat veisepada meie oma kandi Andrese talu ...