Toit on (aja)lugu

Keegi ütles kunagi, et risoto ei ole suvesöök. No ma ei tea, minu meelest oleneb kõik sellest, mida sinna sisse panna. Suvikõrvitsad ja äsja peenralt kaksatud petersell annavad just need õiged suvemaitsed. Kuna meil on Jõgeval ootamatult remondiaeg (korralik eestlane teeb ikka suvel puhkuse ajal remonti:) ), siis igal lõunaajal tuleb remondimeestele korralikult süüa anda. Sestap on meil lõunati laual soe toit, olgu ta väljas kui palav tahes. Õnneks saab seda teha sauna juures ja süüa väljas puude all, nii on see täitsa meeldiv tegelikult. Kuigi kui aus olla, veidi koormav ikkagi. 2 sl toiduõli 2 sibulat 2 küüslauguküünt 350 g risotoriisi 2 dl valget veini 1 l puljongit 200 - 300 g tsukiinit 200 g suitsulõhet veidi sidrunimahla 1 dl riivitud Parmesani jahvatatud pipart vajadusel soola 1 dl hakitud peterselli Praadida hakitud sibulat ja küüslauku potipõhjas õli sees paar minutit, lisada riis ja praadida edasi veel mõni minut, kuni riisiterad muutuvad klaasjaks. Lisada ve...

Õhtu on praegu see aeg, kui saab juba hingata. Ninna ei tungi ainult värskem ja jahedam õhk, vaid ka meeliülendavad lõhnad - ühelt poolt koriandriõite vürtsikas aroom, teiselt liiliate tugev lõhn, ritsikate kõrvulukustav sirin ja väikeste sitikate sumin majoraaniõites kõike seda saatmas. Puude kohalt kerkivast kollasest kuust ei räägi ma üldse. Liiliatest aga küll. Minu liiliad pole sellised nagu pakendil pilt lubas. On see põhjustatud kuivast suvest või millestki muust (näiteks hollandlaste hajameelsusest:) ), pole õrna aimugi. Igatahes pakub iga puhkev õis parajalt põnevust. Vaid "Landini" püsib mustjaspunasena, nagu ta olema peab. Tegelikult olen liiliakasvataja alles teist aastat. Nakatusin sellesse vaimustusse meie lõunanaabrite maal Ungurmuiža mõisa s, kui sattusime mõni aasta tagasi sinna samuti juuli lõpus just liiliate ajal. Restaureeritud barokse puidust peahoone otsas oli värviline liiliapeenar väga erinevate liiliate ja päevaliiliatega ning sealtsamast lõigatud...

Kama on suvisel ajal, kui väljas ei ole mitte enam 30, vaid 34 kraadi sooja ja ükski tuuleõhk ei liigu, asendamatu toit. Kellele maitseb piima ja tiba soolaga (tõesti-tõesti!), kellele keefiri ja suhkruga. Kuna mina olen korralik maiasmokk ja lurri ei kannata, lisan sinna juurde veel törtsu hapukoort kah. Pärast hakkab kohe parem. Kui kama on hea, siis peaks ta ka külmutatud kujul kõlbama. Jahutab veelgi enam:). Ega siis muud kui kama külma! 200 ml vahukoort 0,75 dl suhkrut 250 g hapukoort 2 dl keefiri vanillsuhkrut 3-4 sl kama Koor vahustada suhkruga pehmeks vahuks, lisada teised ained. Kamajahu panna juurde maitse järgi, kui saab liiga palju, muutub jäätis kuidagi kuivaks ja pole enam kreemine. Valmis segu on tegelikult supermõnus, kui lisada veidi želatiini, saab laheda tarretatud koogikreemi. Koogist võib ju unistada, mina panin kamasegu igatahes jäätisemasinasse. Pärast paariks tunniks veel sügavkülma ja oligi söömiskõlbulik. Veidi vaarikaid või kirsimoosi ka peale j...

Peipsi rääbis on natuke nagu Loch Nessi koletis, täpselt ei tea, kas ta on olemas, kuid kõik räägivad temast, heldimusega sealjuures. Loch Nessi moodi ta siiski õnneks pole, sest need inimesed, kes mäletavad aega vähemalt 15 aastat tagasi, on teda näinud ja mitte vähe. Lapsepõlvest on meeles, et võtsime ikka kord või paar kuus ette sõidu Kallastele, kus oli fantastiline kalaputka ehitustarvete poe vastas, kuhu saabus hommikuti müügile värske, äsja järvest toodud kala. Ja need järjekorrad ..., vahel läks seal lausa mäsuks, millegipärast olevat enamasti alati toimunud kätš naiste vahel, mehed olnud leplikumad. Putka töötas kevadest sügiseni, juulis-augustis toimus tormijooks rääbisele, muul ajal sai rahulikumalt teisi kalu osta. Isa lemmikharrastus oli kalapüük ja ma usun, et aasta nädalavahetustest tubli veerandi istus ta Peipsi peal, küll suvel ja talvel, nii väikema seltskonnaga kui kalaklubi võistlustel. Nii oli meil pidevalt laual ahven, olenevalt hooajast ka sudakas (ma olin j...

Kukeseeni on sel aastal saanud maitsta küllap igaüks, kes vähegi "seeneline" on - kas siis ise metsast korjates või lihtsamat vastupanuteed minnes ja teisi ekspluateerides(kas raha või aitäh eest, see oleneb:) ). Pille Endeni ja Lia Virkuse "Seeneraamat" on suurepärane õpetusraamat nii sellest, mida korvitäie seentega kodus peale hakata, kui sellest, kuidas see korvitäis võimalikul mõnusal viisil nahka pista. Nende juhatus kupatatud seente säilitamiseks, kus traditsioonilise soolamise asemel kasutati vähese soolaga soolvett, oli mulle eriti meele ja maitse järele. Seniks tuleb aga teha sellest raamatust lahtist kukeseenepirukat, mis on lihtne ja laseb seetõttu domineerida puhtal kukeseenemaitsel. See pirukas kuulub meie majas nende verstapostide hulka, mis tuleb aasta kestel kohustuslikus korras ja kindla peale läbida:). Tainas: 1 dl kartulipudrupulbrit (Maggil on väikesed pakid, mis ongi täpselt nõutud kogus) 3 dl jahu 1 tl küpsetuspulbrit 1 tl soola 100 g...

Varahommikune idüll - päike on äsja metsa kohalt välja tulnud, udu hakkab hajuma, rohi on kasteselt märg, ämblikuvõrgud säravad vastu päikest kui peened pitsid. Ilus ju ...

Mustikate aeg! Küll saab neist kooki ja suppi teha, osa praegu, osa talvel sügavkülmast võttes. Viimastel aastatel on meie aedadesse murdnud sisse rõõmsalt ka kultuurmustikas, endalgi katseks üks "North Blue" kasvamas. See sai ostetud kaunis suurena, nii et vars oli juba puitunud, marju kannab kolmandat aastat. Iseenesest mari nagu mari ikka, pealt kohe täitsa sarnane, veidi võõras on vaid see, et seest pole ta mitte samasugune sitikakarva, vaid pigem rohekas. Maitse pole samuti nii nagu metsamarjal. Vahelduseks aga päris vahva:). Aias tuleb siiski veel oodata, minu põõsa marjad on alles rohelised. 3 dl jahu 0,5 dl suhkrut 150 g võid 2 sl külma vett 1 muna 0,5 l mustikaid 1 sl kartulijahu 4 munakollast 0,75 dl suhkrut 200 ml vahukoort vanillsuhkrut Taina jaoks hõõruda toasoe või suhkru ja jahuga puruks, lisada kergelt lahtiklopitud muna ja vesi ning segada ühtlaseks tainaks. Suruda 26-cm koogivormi põhjale ja külgedele ning asetada vorm pooleks tunniks külmka...

Ühel päeval mõtlesin, et teen taas maasikasorbetti. Välja tuli hoopis apelsini-vaarikasorbett. Ei, tegemist ei ole silmamoondamisega, ikka ahnitsemine, ikka ahnitsemine on selle taga. Asja seletab ehk see, et ma olen roti aastal sündinud, pealegi suvel. See on aeg, kus rott valmistub talveks ja kogub varusid. Ja ega mina targemgi ole, mul on kalduvus varusid soetada, neid kümne küünega ärakonsumeerimise eest hoida ning lõpuks kogu moon pidulikult kanadele või prügikasti saata. Mõnikord õnnestub muidugi mõnel julgel midagi päästa ka:). Seekord kalkuleerides, kas maasikad või apelsin, jäi peale apelsin. Muuseas, kodus mitu päeva seisnud apelsinid olid muutunud hästi magusaks, meenus kunagine apelsinikasvanduses käimine Floridas, mahla maitse oli peaaegu et sama. Teine lugu oli vaarikatega. Avastasin suure häbitundega, et sügavkülma nurgas oli veel karp eelmise aasta marjadega. No oleks võinud sorbetti teha ka värskete marjadega, aga tegin südame kõvaks ja viskasin hoopis külmunud vaari...

Vahel ma norin eesti keele kasutamise osas (raske on ikka toidu sisse panna näiteks 1/4 basiiliku potti:) ), kuid andke andeks, minu keel lihtsalt ei paindu nimetamaks ühte suurepärast suvikõrvitsa liiki rullkõrvitsaks, kuigi austatud taimenimede komisjon on nii otsustanud. Kabatšokk on ka kuidagi naljakas (ju ma pole siis ikkagi nii vana;) ), tsukiini on märksa suupärasem ja konkreetne pealekauba. Võib-olla on põhjus ka selles, et õppisin seda köögivilja sööma Kanada eestlaste juures ja nende jaoks oligi zucchini lihtsalt tsukiini. Loogiline ju. Mu onunaine Linda valmistas oma tagaaia tsukiinidest (eestlasi ei takistanud oma potipõllumajanduse edendamisel ei ookean ega teine keel:) ) lihtsat, kuid ülimaitsvat hautist, mida olen nüüd ka ise teinud varsti juba 20 aastat. Ükskord talvel, kui tuli vastupandamatu isu selle söögi järele, ostsin siiski Hispaania päritolu viljad. No mina ei tea, kus neid kasvatati või millega töödeldi, koor oli kui vanal seal ja sisu tihke kui seep. Pool ...

Mõned jäädvustused möödunudnädalaselt Piirissaarel käigust. Mnjaa ... , ajad pole enam endised. Kui me lastena klassiekskursioonil Pihkvas käisime ja laev põikas Piirissaarele oma korralist peatust tegema, on mul meeles terve hulk inimesi oma kompsudega kai serval ootamas. Nüüd sebiti seal samuti, aga see kõik oli nii teistmoodi, kaasaegne. Koidulast rääkimata. Iseenesest sümboolne, et praamil on selline nimi, pilet edasi-tagasi maksab täpselt ühe koidula. Huvitav, kas euro tulles tuleb laev ümbes ristida ;). Veel viis aastat tagasi (kümnest rääkimata) oli majade räästaalustes näha kala nööri peal kuivamas. Nüüd otsi sealt voblat tikutulega taga. Ausalt öelda tikule tuld ei saanudki külge, see tähendab, et kalapoegagi ei saanud kellegi käest. Siiski, ühe maja juures olla nähtud mõnda kalakest kuivamas. Paari maja juures võis näha ka võrke. Ega sibulakasvatusega paremad lood olnud. Kui Kolkja-Kallaste kandis kasvatatakse usinasti seda imehead kuldset kohalikku sibulat, mille...

Vilus on 30 kraadi sooja, nurga tagant puhub küll mõnus tuuleke, kuid õhku ta teps mitte ei jahuta, pigem nagu isegi vastupidi.Sellise ilmaga lähevad ainult maasikad hapukoorega ja suures koguses jäätist. Ei viitsiks nagu käppagi liigutada, paljas mõte pliidi ees mässamisest tekitab trotsi. Pajapraadi ei tahaks tõesti ette võtta, kuid herneselt magus supp esimeste porgandite ja kartulitega toob sära silmadesse tagasi. Seda jaksan küll teha! Iga kell:). Nii porgandid, kartulid kui herned on oma aiast, kui veel kapsa saanuks ka sealtsamast (seekord veel turult), siis võinuks käia täielikult indiaanlaste põhimõtet pidi, et parim ja kõige tervislikum tooraine on see, mis läheb potti hiljemalt poole tunni jooksul pärast korjamist. 1 sl võid 100 g seibideks lõigatud porgandeid 1/4 väiksemat kapsapead 200 g tükeldatud kartuleid 100 g herneid 1 l vett 1 puljongikuubik soola hakitud tilli Või sulatada potipõhjas ja praadida porgandid kergelt läbi, lisada vesi ning puljongikuubik ...

Räägitakse, et turul saavad maasikad juba otsa, koduaias algas hooaeg tükk maad hiljem ja kestab veel. Tundub, et kõige hilisemaks jääb sel aastal sort "Sonata", selle marjad alles koguvad ennast. Ja millal siis veel maasikasorbetti teha kui mitte praegu. Muidu olen teinud sorbette ilma munavalgeteta, kuid eile proovisin ka niimoodi. Ma ütleks, et see oli täielik vau-elamus, sorbett ei jäänud oma vahususelt grammigi alla koorejäätisele ja mis kõige tähtsam - praegusel rannahooajal vähem kaloreid (mitte et ma mingi kaloritelugeja oleks:) ). 500 g maasikaid 1-1,5 dl suhkrut 0,5 dl vahtrasiirupit 2 munavalget Marjad purustada blenderis või sauseguriga koos suhkru ja vahtrasiirupiga ühtlaseks massiks. Munavalged vahustada tugevaks vahuks, segada maasikatega. Valmistada jäätisemasinaga sorbett, lasta sügavkülmas veel tund-paar kõveneda. Muide, minu senistest jäätisekatsetustest kõige väiksema ajakuluga valmistatav maius:). Ehh ...

Suvel ei saa kohe ilma maasikatordita. Meie suguvõsas on komme, et vähemalt sugulaste sünnipäevadele minnakse ikka omatehtud koogi või tordiga. Ja kui aus olla, siis poetordid kipuvad minu jaoks enamasti liiga magusad olema. Ma saan aru küll, et üks tort peabki magus olema, kuid kui asi läheb juba läägeks, ei ole enam naljakas. Sestap teen suviti mingit lahedat jogurtiga tarretatud torti, las rammusamad palad jäävad talviseks ajaks. Kuna põhjale on asetatud terved maasikad ja alles siis kaetud maasikakreemiga, siis iga lahtilõigatud tükk sisaldab ilusaid punaseid nööpe. Sööjale väike üllatus;). 1 pk Selga karamellimaitselisi küpsiseid 100 g võid 200 ml vahukoort 0,5 dl suhkrut 400 g tops Farmi koorest maasikajogurtit 500 g tops ricotta kohupiimakreemi 2 dl purustatud maasikaid 20 g želatiinipulbrit maasikaid Vana Tallinna likööri röstitud mandlilaaste Selline kogus terveid maasikaid, millest jagub tordipõhja katmiseks ja valmis tordi kaunistamiseks, panna liköörig...

Kohe alguses pean kahetsusega tõdema, et vähemalt minu jaoks lõppesid need katsed läbikukkumisega ehk siis see Vene köögist pärit suvesupp minu käe all enam kordamisele ei kuulu. Vahel juhtub:). Õigemini polnud see minu maitse, kali muutis supi kuidagi mõrkjaks ja kuna poest saadaolev kali on ju magus, jäi ka supile kahtlane magus mekk külge. Tegelikult valmistasin kaljaga külma suppi esimest korda elus ja nagu tuleb välja, ka viimast. Ega ma muidu loomkatsete teed poleks läinud, kui ikka tohutu naiselik uudishimu poleks tagant tõuganud:). Õieti kibelesin seda proovima juba mullu, aga ei jõudnud niikaugele, nüüd sai see viimaks tehtud. Koostisained olid iseenesest ju head, kaljadest valisin A Le Coq`i päris kalja. Kaljas võibki asja uba tegelikult peituda, kuna algselt valmistati seda suppi hapu kaljaga. Aga ma olen aru saanud, et päris mitmed inimesed siiski teevad seda suppi ja neile maitseb. Uskuge mind, ma ainult rõõmustan selle üle! Kuna minu spetsialiteet on ennekõige magusad...

Rabarberikookidega tegin küll selleks hooajaks lõpu, kuid midagi pole ma iitsatanud muude rabarberiküpsetiste kohta;). Rabarberimuffinite kohta näiteks. Leidsin selle retsepti juba kevadel enne rabarberihooaega siit , kuid järeleproovimiseni jõudsin alles üldise rabarberivaimustuse lahtumise ajal. Kui suvel tahaks kooki juba muude marjade-puuviljadega, siis neid muffineid võiks nahistada kasvõi aastaringselt, nii mõnusad ja mahlased. Ja mis kõige vahvam, muffinitele ebatüüpiliselt seisavad mitu päeva värsked ja pehmed. Nii et hea piknikule või väljasõidule kaasa võtta, võib eelmisel päeval valmis teha ja ei pea enne kukke ja koitu küpsetama asuma. Loomulikult võib neid teha ka muude maitsetega, arvan, et mustikate tulles asendan rabarberi just nende marjadega. Aga võib proovida ka vaarikate ja õuntega. Muuseas, algses retseptis on kogused antud tassides ( cup ) ja ma teadsin kogu aeg, et 1 cup võrdub ligi 240 ml.  Alles hiljuti sain aga "valgustatud", et pole see Põhja...