Külvihooaeg on alanud

Tükk aega pidasin endaga aru, kuidas ja kas üldse kirjutada kodumaise köögivilja kaitseks, see tähendab siis Eestis aretatud köögiviljasortide propageerimiseks. Põhjus on seejuures ääretult pragmaatiline - poes lihtsalt pole, mida osta! Ja kui pole, mida osta, siis pole ka kasvatada. Ja kui ei saa kasvatada, pole ka midagi kiita. Surnud ring peaaegu.

Kuid siiski, ehk on tegemist vaid ajutise probleemiga. Olen lugenud ajakirjandusest, et need, kes kasvatasid köögiviljaseemet müügiks, hakkavad vaikselt ära kukkuma, kes jääb vanaks, kes ei jaksa enam, jne. Loomulikult on sordiseemnekasvatajal võrreldes tavalise põllupidajaga enam kohustusi, ta peab ostma puhta algmaterjali, põld peab olema tunnustatud, kontrollitakse umbrohtude ja taimehaiguste olemasolu, jne. Jõgeva Sordiaretuse Instituut, kust need sordid pärinevad, ei jaksa ka terve Eesti hobiaednikke varustada. Nende käest on võimalik seemneid küll otse osta, kuid selleks tuleb ise kohale minna. Ja sel aastal pole sellestki enam palju tolku, sibul ja porgand on otsas mis otsas.

Kõigepealt sellest, millist Eesti päritolu kraami üldse pakutakse, kasvõi teoreetiliselt. Toon ära ka isiklikud eelistused, mis ei tähenda, et need oleks maailma parimad sordid. Lihtsalt nad sobivad meie põhimõtete, mullastiku ja maitsemeelega. Mullastiku osas, et meie kandis on leetjad tihedamad mullad, milles kohtab tänu Pedja jõe ääres kohati üsna maapinna ligi tõusvale paekivile suhteliselt palju paepudi ja ka suuremaid paekivitükke.Võrumaal või Harjumaal, saartest rääkimata, võib see kõik anda hoopis teiselaadse tulemuse.
Seetõttu väljendab alljärgnev tekst üksnes enda vigadest õpitud kogemust ja seda Jõgeva Sordiaretuse Instituudist kiviviske kaugusel:).
Ääremärkusena, et taimekaitsevahendeid me oma aias ei kasuta, kahjureid tõrjub kevadel katteloor, kasvuhoones aga pidev õhuringlus.

Valik lille- ja köögiviljataimi tärkamas ning kosumas 2010.a. kevadel

Tomat. Eestis aretatud tomatisorte peaks saada olema 11 nimetust, hea valiku leiab poest Tartu firma Seston Seemnete stendilt (nende pakenditel on kodumaiste sortide juures tekst, et aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis:) ). Tomati juures tuleks tähele panna kahte asja: kõigepealt, kas on tegemist hübriid- (märgisega F1) või tavalise sordiga. Hübriidsordid on enamasti saagikamad ja ühtlasemate sordiomadustega, kuid neid ei ole mõtet ise seemnest edasi paljundada. Teiseks tasuks vaadata, kas sort on determinantne või indeterminantne. Esimesel juhul lõpetab taim kasvu umbes meetri juures, võib jätta ka mõne kõrvalharu kasvama, indeterminantsed sordid põrutavad aga rõõmsalt taeva suunas, kuni kasvuhoone katus piltlikult öeldes vastu tuleb.Nende puhul on võrsete kärpimine ja ladva mahavõtmine soovitud kõrguse juures olulised. Õpetlikku lugemist koduse tomatikasvatuse kohta leiab siit. Aga milliseid sorte siis? Ausalt öeldes oleme kõik need 11 oma aias ära proovinud ja esile võiks tuua "Malle F1", "Piibe F1", "Visa F1", "Valve" ja "Maike". Viimasel kahel aastal oleme jäänud "Maike" juurde (uus kasvuhoone on lihtsalt madalam kui vana), kuna see on heamaitseline ja mugavalt madal (st determinantne) sort, indeterminantsetest on ka paar taime "Mallet" maas. Need mõlemad sordid on muide päris haiguskirndlad. Oma oodi eestimaisele tomatile olen juba varem esitanud siin:). Jõgeva sordid on lauatomatid, korralikku lihatomatit tuleb mujalt otsida. Sel aastal panime lisaks "Härjasüdamele" maha ka teise lihatomati nimega "Favoryt". Eks suvel näe, mis sellest saab.

Aedhernes. Hernest pakutakse viit sorti. Siin juhiks tähelepanu vaid taimede kõrgusele. Jällegi mugavuse teema, kes viitsib hernekeppe otsida, kes mitte. Sort "Aamissepp" on kõige kõrgem, teised on tunduvalt madalamad. Kõiki sorte ei ole me isegi kasvatanud, sel aastal lähevad maha "Valma" (hästi madal) ja "Erme". Nõuandeid hernekasvatuse õnnestumiseks leiab siit.

Aeduba. Aeduba on kaks sorti, suhteliselt sarnased. Meie eelistus on olnud "Lemmik".

Redis. Vana hea varane "Jõgeva 169". Me oleme seda igal aastal kasvatanud, mõni muu sort lisaks. Kui õigel ajal külvata, jääb tulemus väga mõnusalt krõmps ja mahlane.

Söögisibul. Vat "Jõgeva 3-ga" on natuke kehvasti. Suurepäraste maitseomaduste ja ideaalse ületalveseismisega oleks tegemist traditsioonilise Peipsiäärse kõrval teise unistuste sibulaga. Mispärast oleks? Aga saada on vaid sibulaseemet (sel aastal on see ka Jõgeval juba otsas, poodidest rääkimata), millest tuleb esimesel aastal kasvatada tippsibul ja teisel siis söögisibul. Paraku aga ei paku keegi selle legendaarese sordi tippsibulat. Heietuse, milline sibulasort on minu meelest meil sobivam, kirjutasin ka aasta tagasi. Selle aasta valikutes on oma sordi kõrval ikka Peipsiäärne ja ka Hercules.

Porgand. Tee mis tahad, aga kõige paremini seisab ületalve "Jõgeva Nantes". Sordilehel on see fenomenaalne sort püsinud juba ligi 60 aastat ja konkurenti ei ole silmapiiril tulemaski. Nantes-tüüpi porgand on ilus ühtlane ja tömbi otsaga ja sobib suurepäraselt talviseks säilitamiseks, see kehtib üldiselt ka välismaiste sortide kohta. Meil seisab aedvili talvel keldris hõredates lippidest puukastides, ei mingit turvast ega liiva, ainsaks mureks vaid hiired. Kui see viimane faktor kõrvale jätta (üle aastate magusaim punapeet läkski sel talvel suuremalt jaolt hiirte kõhtu), võib porgand rahumeeli juunikuuni veel ilus karge olla.
Kõik see toimib muidugi siis, kui kevadel on porgandikärbes õnnestunud edukalt eemal hoida. Kõige paremini aitab selleks katteloor, mida tuleb alates külvist kuni taimede umbes 15 cm kõrguseks kasvamiseni korralikult peal hoida. Kui külv on tehtud jaanipäeva paiku (siis saab muide suurepärase säilitusporgandi), siis pole selle kahjuriga enam hullu, kuid oht ähvardab just varakevadist külvi.

Kapsas. Siin pakub Jõgeva head hapenduskapsast "Jõgeva". Varem, kui me ise tegime suurtes 15-liitristes purkides hapukapsast (ja talvel söödigi oma 3 purki kapsast ära nagu niuhti:) ), siis kasutasime eranditult seda sorti, karge ja parajalt krõmps. Lihtsalt säilitamiseks ta ei sobi, läheb kaunis kiiresti tohletama.

Kaalikas. Kaalika puhul ei räägi me Eesti aretatud sortidest, siin on tegemist niiöelda rahvaselektsiooni sortidega, mille vanust on raske isegi määrata. Meie eelistus on olnud kollase koorega "Kõpu", mis on mahlane ja magus ning säilib hästi.

Punapeet. Siin ei ole kohalikku sorti üldse võtta. Küll aga tahtsin mainida, et aastaid on meie eelistuseks olnud vana hea ümarate viljadega sort "Bordoo". Punapeedi kohta leiab lisalugemist siit.

Kartul. Kõik teavad 1930-ndatel loodud legendaarset sorti "Jõgeva kollane". Negatiivse poole pealt mäletatakse ka "Sulevit" ja "Olevit" kui sinise sööklakartuli võrdkujusid. Nende kahe äärmuse vahele jääb terve hulk sorte, millest meie eelistus kaldub varase "Mareti" ja hilise "Ando" poole. Punase koorega "Maret" on tegelikult universaalse kasutusega kartul, säilides väga hästi ka ületalve. Ainsaks miinuseks on sügavad iduaugud ja ebaühtlane kuju, kuid teised omadused, sh maitseomadused korvavad need iluvead. "Ando" on samuti hea säilivusega, ühtlasema kujuga, kuid tema maitse sõltub märksa rohkem kasvutingimustest. Lisaks vajab "Ando" seeme ka pidevat uuendamist. Oleme kasvatanud ka "Antsu" (sobib hästi friikartuliks), kuid maitseomadused jäävad teistele alla, kuidagi tuim teine. Päris varase kartulina kasvatame veel Saksa sorti "Adretta", kuid tema on mõeldud vaid lühiajaliseks säilitamiseks, hiljemalt uueks aastaks tuleks ta ära tarbida, muidu läheb mädanema. Kuigi, kui on olnud ilus kuiv suvi ja kartul koristatud samuti kuiva ilmaga, võib säilida ka kauem. Kartulikasvatuse kohta leiab huvitavat lugemist näiteks siit.
Muide, varsti on lootus taas "Jõgeva Kollast" saada, säilitussordina on ta sordilehel olemas. Küsimus on aga, kas tänapäeva inimesed, keda on kauplused harjutanud kivikõvade ja purunematute hollandlastega, tahavadki üldse enam õrna ja muredat kartulit.

"Talaaia" kartulid eelmise aasta 30.mail.

Kogu mu jutt oli mõeldud potipõllumeestele ja maheaednikele. Karm elu näitab, et suurtootjaid need sordid ei rahulda, vaadatakse pigem Hollandi poole. Kui kasvuhoones on võimalik saada niiöelda eurotingimused ehk kasvusubstraadil pole vahet, kas taim torgatakse sellesse Eestis või Hispaanias, ühed lambid huugavad kõikjal, siis avamaal kasvatatavate sortide puhul ma enam nii kindel pole. Väike okas on hinges, võib-olla on see kolkapatriotism. Kindlasti on hollandlastel oma võlud, kuid kasvõi südametunnistuse pärast võiks taas teha arglikke samme kohalike kasuks. Eks see ole sama, mis harjutada tarbijaid naatriumglutamaadivabade toodetega:). Ses suhtes võiks põlluministeerium teha küll meie sortide au taastamiseks rohkem reklaami.

Pean siiski tunnistama, et lisaks Jõgeva sortidele kasvab meil ka suur hulk mujalt pärit sorte. Ühelt poolt on see uudishimu rahuldamiseks, teisalt ka omamoodi võrdlusmaterjaliks. Nagu eespool kirjas, on kodumaist kraami ju suht vähe olemas, pole maitsetaimi, pole lilli, pole uuemaid või vähemlevinud köögivilju. Nii tulebki leida tasakaal ja teha valikuid, milliseid asju kasvatada värskelt proovimiseks, milliseid säilitada ning millistega üllatada sõpru-sugulasi. Kindlasti on aukohal aga siinsete legendaarsete aretajate tööviljad.

Tänavune külviaeg on juba alanud. Tomatitaimed kosuvad päris kenasti, pühapäeval said tehtud esimesed salati- ja tillikülvid ning esmaspäeval "talaaeda" (kunagi tehti lauda taha paari-kolmekümnesentimeetriste vahedega asetatud betoontaladest alus puuriitadele, nüüd on see osutunud meie kõige irriteerivamaks eksperimentaalmaaks:D) porgandi- ja redisekülvid ning esimesed kartulidki ("Adretta") maha pandud. Viimase puhul sai eelmist aastat isegi paari päevaga edestatud:).