Toit on (aja)lugu

Uue-Põltsamaa mõisa infoplakat 2025. aasta toidupiirkond on Tartumaa. Tänuväärselt valmis kevadeks, kui rändkahvel Saaremaalt Tartumaale üle anti, piirkonna toidupärandi ülevaade. Õigemini oli see tunnustatud uurijate kirjutatud artiklite komplekt (veebipõhine), mille käsitlused algasid kiviajast läbi arheoloogia, põikasid vahepeal Tartu linna ja sealt kiirtena kaugemale, käisid mööda erinevaid sotsiaalseid kihte ning peegeldasid Tartumaa toiduskeene erinevaid tahke. Toiduajaloo projekti algfaasis sain idee vormimisse samuti veidi panustada, oleme ju ikkagi naabrid. Seda enam, et II maailmasõja eelset Tartumaad tuleb vaadelda kui tervikut koos suurema osaga praegusest Jõgevamaast. Pealegi, aasta eest said ju meie toidupärandi nopped kaante vahele ja kummagi poole ajaloost rääkides ei saa üksteiseta hakkama. Ajaloolaste kirjutatud Tartumaa tekstid hakkasid aga eestkõnelejateks valitud kokkade seas oma elu elama. Sealt nopiti tooraineid või toite üpris kontekstivabalt välja, sest tuleb ...

Foto: Lea Pihlak Kohe pealkirja sai intriig sisse istutatud, punkt kirjas! Tegelikult on kõik märksa lihtsam: lõime mitme asutuse naistega kaasa Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse algatatud “Jõgeva lugude kohvikus” . Kersti Kurvits kutsus kampa ja nii see läks. Toimus ju kohalik Jõgeva kohvikutepäev. Meie kohvik oli natuke teistmoodi kui ülejäänud 15 kohta. Aia 2 ehk vana Jaukeri ja ATK maja hoovis sai jagada ning kuulata Jõgevaga seotud mälestusi ja uuema aja lugusid. Kell 11 viisin huvilised “Kadunud Jõgeva” ringkäigule, rääkides sellest Jõgevast, mis oli siin enne 1941. aastat ning kell 12 paotas valla arendusspetsialist Erki Teder plaane, mida Jõgeval edaspidi tehakse. Menüü ehitasime üles võileibadele, mida täiendasid magusad küpsetised ja värskendav kraam. Artiklid polnud mitte nimetatud a´ la võileib heeringaga, vaid kandsid kodeeritud sõnumeid. Kes jagas biiti, see jagas, teistele tuli seletada. Menüüs olid: Pätsuaegne Jõgeva; Jahimaja pidu; Liha Moskvasse!; Villavahetaja...

Rannapungerja kurvis asuva Pärnaõue talu perenaist Pille Põldu teatakse kui Proua Rääbist. Kohalikku rääbisesöömist uurinud Pille huvi selle Peipsi kullaks kutsutava kala vastu viis teda teemaga süvitsi, nii et sündis vaimse kultuuripärandi nimistu sissekanne rääbise soolamisest Rannapungerja külas . Takkapihta korraldas ta juba neljandat korda oma talus pärandipäeva. Rääbisest, kalandusest, tuletornidest ja piirkonna arheoloogiast oli juba räägitud ning nüüd, IV pärandipäeval , võeti ette Peipsi põhjaranniku pärand ja selle kogumine. Lisaks avati välinäitus „Peipsi põhjaranniku külaelu 20. sajandi alguses Ferdinand Linnuse ja teiste ERMi etnoloogide valitööde materjalide põhjal”. Kuna küla ei saa elada ilma toiduta, andsin oma panuse piirkonna toidupärandist rääkimisega.* Olin mõni aeg tagasi Iisaku kihelkonna materjale vaadanud, nii et noppisin sealt mõned killud ka teistele kuulamiseks välja. Loomulikult ei kajasta need kogu kihelkonna toiduskeenet, vaid on valitud pigem Peipsipools...

Sellist Essenit võib vaid muuseumis vanal kaardil imetleda Veebruari keskel naasin tööreisilt Saksamaale Essenisse nagu puuga pähe saanult. Ei, kõik läks kenasti ja energeetikamess oli äärmiselt huvitav. Küll aga kogesin pidevat déjà-vu tunnet. Päriselt ka. Öeldakse ju, et inimese mälu on selekteeriv, pannes mingid kogemused kaugemasse riiulisse, mõned lähemasse, mõned hoopis seifi. Siis aga tekivad ei tea kust mingid seosed, mis toovad kunagise tolmu alt taas välja. Tore muidugi, kui need on positiivsed olnud. Kõik algas lennukis. Olin pistnud seljakotti Lilli Luugi “Kolhoosi missi”. Leheküljed jooksid kui kinofilm silme ees, paljud situatsioonid tõid kusagilt mäluriiulitelt välja oma seosed selle ajaga. Kuigi ma pole olnud kolhoosiasula laps, tekkisid vanemate täiskasvanute jutust ja ajalehest loetust või telekast kuulatust tuttavlikud kohad, silmad-kõrvad olid ju lapselgi peas. Autor saab vaikselt täiskasvanuks ning siis on ta järsku Tartus Seminarkas. Me olime oma kursusega sealsa...