Toit on (aja)lugu

"Laulema", 2016 Kui 20. sajandi Eesti ajalugu oleks jätkunud alates vabariigi loomisest kuni tänapäevani sama entusiastlikult ja ilma II maailmasõjast tingitud katkestuseta, oleks me võinud vabalt Ameerikast ette jõuda. See on muidugi puhas spekulatsioon ja tugineb kriitikavabal tagasivaatel, tirides kontekstist välja taas mõned väikesed niidiotsad. Teemaks on taimekultuurid, millesse suhtutakse tänu poliitikale mõningase irooniaga. Niisiis on loo kangelasteks sojauba ja mais.  Üsna tüüpilise ettekujutuse järgi seostub esimene GMO, loomatoidu ja veganitega, teine aga Hruštšovi propageeritud sundkasvatamise ning uuemal ajal mõne suure toidupoe köögiviljaletist vastu vaatavate vaakumpakendatud keedetud maisitõlvikutega, mille nägemise järel kaob igal normaalsel inimesel soov süüa magusat suhkrumaisi. Sojast nii traumaatilist isiklikku kogemust jagada pole. Maisi puhul on mul lihtsalt kahju, kuidas maitsvast värskest tõlvikust, mida hooajaväliselt on parim tarbida külmu...

Tonja kartulipirukad. Foto: jaanuar 2019 Minu mälus ja kogemuses on esikohal pärmitainast pirukad. Tädi valmistas ka õlis keedetud pirukaid, nii lihaga kui moosiga, aga need ei olnud kunagi mu esimeseks eelistuseks. Natuke rohkem kui aasta tagasi saabusid mu ellu pannipirukad. Ukrainast pärit Tonja sattus Jõgevale Ateljee kohvikusse pirukaid küpsetama ning tema õlis keedetud imemaitsvate lihapirukate kõrval muutusid otsemaid hitiks pannil küpsetatud lamedad pirukad. Selliseid polnud siin provintsis enne nähtud. Muide, ka Tonja lihapirukad muutsid oluliselt mu arvamust õlis valmistatud küpsetiste osas. Positiivsemaks muidugi! Ja ma ei saa jätkuvalt aru, kuidas üks inimene suudab pärmitainaga nii hästi läbi saada. Ma olen sama efekti kogenud Peipsi ääres ja nüüd Tonja puhul. Tainas on nii õhuline, siidiselt pehme ning kerge, täiesti uskumatu.  Lisaks pirukatele on menüüs aeg-ajalt ukrainapäraseid suppe ja teisi toite, nii et põnevust jagub. Tonja valmistab ka lihapirukaid ...

Kanepitemp kartulil. 2016. Nüüd juba 8 aastat tagasi mõtlesime ükskord Maitseelamuse Kojas, et kanepitoitude õpikööki   ei tule mitte keegi või tuleb politsei. Tollal ei olnud kanepi kui toiduaine taastulemine veel õieti alanud (tööstusliku kanepi kasvatus oli õnneks uuesti legaliseeritud) ning kanepit seostati eelkõige narkootilise ainega. Seda kõike hoolimata asjaolust, et lisaks kiule andis taim ka seemet, mida kasutati varem talvisel ajal toidulaua rikastajana. Lihtsalt vahepeal oli olnud piisavalt pikk ajaline katkestus, kuid nagu aeg näitab - kõik uus on ammuunustatud vana.  Õpiköök oli väga meeleolukas ja pärast seda on oi kui palju seemneid tembiks uhmerdatud. Kanepitemp rukkileival. 2013 E. Lõoke annab seni põhjalikuimas artiklis kanepitoitude kohta kanepitembi levikukaardi, mille järgi jookseb selle piir Pärnu linna ja Emajõe suudme joonel ning eriti armastatud on kanepitoidud ikkagi Kagu-Eestis (Lõoke, 1960:194). Peipsi ääres on see ka teemaks, ku...