Toit on (aja)lugu

Kes tahab teada värskeid põllumajandusuudiseid, lugegu www.pollumajandus.ee-st. Trehvasin asjalikule kokkuvõttele , milles kirjeldati 2009-2019 sordiaretusprogrammi tulemusi ja rõhutati vajadust just kodumaiste sortide järele, mis passiksid meie oludesse. Programmis tegeletakse eeskätt uute sortide aretamisega, aga olulisel kohal on ka olemasolevate heade sortide säilitamine. Tänaseks on olemas uue kümnendi programm 2020-2030 ning see on sisult märksa intrigeerivam kui möödunu. Ehk et mood ja elustiil dikteerivad ka milliste kultuuridega tuleb tegeleda. Põhieesmärkide kokkuvõttes hakkas silma minu jaoks vaat et kõige olulisem: "Teave Eestis aretatud sortidest jõuab tootja ja tarbijani, Eesti sordid on tuntud." Jah, jõuaks kord aega, mil kohalik sort on valikus esikohal ja kui vastaval liigil seda pole, alles siis eelistada mujalt pärinevat. Muide, seda eesmärki polnud sõnastatud eelmise programmi samalaadses eesmärkide kokkuvõttes. Iseenesest täna ülimalt aktuaalne ...

10 aastat tagasi alustasin seda blogi toidublogina (jaa, märtsi lõpus täitus ümmargune number), mõeldes toona eelkõige retseptidele. Aja jooksul on aga kaalukauss kaldunud suunas, mida ma  armastan veelgi rohkem. Toidu- ja toitude ajalugu, igasugused kontekstist väljarebitud katked ja muu taoline on see, mis pakub märksa enam põnevust. Kohati on tunne, nagu satuks mõnesse filmi, sest avastusi, ootamatuid pöördeid, seinal paukuvaid püsse ja lahtiste otstega lõppe jagub küllaga. Pealegi, vahepealne tubli 7 aastat ajakirja Tiiu köögilehekülgede autorina kattis täielikult mu retseptiloome palangu - kiretu statistika järgi tuli nende aastate peale kokku 1048 retsepti. Algul arvasin, et olen seal aasta ja kõik. Siis mõtlesin, et võiks veel natuke teha, sest jube põnev oli. Pealegi, peatoimetaja Eha on nii armas inimene. Kuni lõpuks sai märkamatult 7 aastat ning kolm kuud pealekauba, ehk kokku siis 87 numbrit. Olin mingil hetkel enda jaoks mõelnud, et kui pean hakkama teemasid kordam...

"Laulema", 2016 Kui 20. sajandi Eesti ajalugu oleks jätkunud alates vabariigi loomisest kuni tänapäevani sama entusiastlikult ja ilma II maailmasõjast tingitud katkestuseta, oleks me võinud vabalt Ameerikast ette jõuda. See on muidugi puhas spekulatsioon ja tugineb kriitikavabal tagasivaatel, tirides kontekstist välja taas mõned väikesed niidiotsad. Teemaks on taimekultuurid, millesse suhtutakse tänu poliitikale mõningase irooniaga. Niisiis on loo kangelasteks sojauba ja mais.  Üsna tüüpilise ettekujutuse järgi seostub esimene GMO, loomatoidu ja veganitega, teine aga Hruštšovi propageeritud sundkasvatamise ning uuemal ajal mõne suure toidupoe köögiviljaletist vastu vaatavate vaakumpakendatud keedetud maisitõlvikutega, mille nägemise järel kaob igal normaalsel inimesel soov süüa magusat suhkrumaisi. Sojast nii traumaatilist isiklikku kogemust jagada pole. Maisi puhul on mul lihtsalt kahju, kuidas maitsvast värskest tõlvikust, mida hooajaväliselt on parim tarbida külmu...