Toit on (aja)lugu

Jätkan sealt, kus ülestõusmispühade ajal pooleli jäin ehk käesolevas osas on järgmine kuu aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Ütlen ausalt, see kuu on olnud väsitavam. Aeg hakkas mingit oma rada pidi kulgema. Aprilli lõpus, hakates ühel hommikul üle tüki aja käekella käe peale sättima, ehmatasin, et kellaaeg on vale. Nüüd on kell tuksis, jõudsin mõelda. Siis aga selgus, et kellal oli veel talveaeg. Teatud asjad tahtnuks kuhugi edasi lükata, kuid nüüd, kui eriolukord on ametlikult lõpetatud ja kõik ärkavad, jooksevad paljud asjad kolinal ühte puntrasse kokku. Lisaks on kevad, mis nõuab oma ning kuidagimoodi tuleb tekitada taas stabiilsem elurütm. Jälle häda, eksole. Üks asi hakkas silma küll, kui vaadata sotsiaalmeedias näiteks erinevaid toiduteemalisi postitusi ja teemapüstitusi. Nimelt valitsesid sellised head lapsepõlvemaitsed, turvalised toidud ning üha kasvav huvi erinevate looduslike toidutaimede kasutamise vastu. Ega muidu poleks karulaugu puhul tekkinud ka sellist loodusk...

Vaade lõunast endisele Jõgeva mõisale. A.Laan. 1931 Teatavasti võõrandati Eesti Vabariigi maaseaduse alusel baltisakslaste omanduses olnud mõisad, Jõgeva polnud mingi erand. Põllutööministeerium korraldas siin varade inventuuri ja vastavas aruandes, 6. maist 1919, on märgitud, et „Inventari seisukord rahuldav, suuremad hooned vanad ja katused katkised.“ Mõis võeti 6. aprilli 1919 otsusega riigi hoolekande alla üheks aastaks alates 1. maist 1919. Hoolekande lõpetamine 1. mail 1920 tähendas mõisa riigile üleandmist. Hoolekande ajal viis Riigikontrolli Põllumajandusosakond läbi põhjaliku revisjoni, loetleti üles kõik hooned ja neis paiknev inventar. Kahjuks ei lisatud plaani. Hoonete kohta öeldi järgmist: „Mõisas on tarvilikud hooned olemas ja rahuldavas seisukorras, ainult katused on mitmel vanad ja jooksevad läbi. Katuste parandamiseks on sindlipakud valmis veetud ja kui katusenaelu saab, on loota, et ka katused parandatud saavad. Karjalauda ühendusse oleks tarvilik piima- ja kar...

Kes tahab teada värskeid põllumajandusuudiseid, lugegu www.pollumajandus.ee-st. Trehvasin asjalikule kokkuvõttele , milles kirjeldati 2009-2019 sordiaretusprogrammi tulemusi ja rõhutati vajadust just kodumaiste sortide järele, mis passiksid meie oludesse. Programmis tegeletakse eeskätt uute sortide aretamisega, aga olulisel kohal on ka olemasolevate heade sortide säilitamine. Tänaseks on olemas uue kümnendi programm 2020-2030 ning see on sisult märksa intrigeerivam kui möödunu. Ehk et mood ja elustiil dikteerivad ka milliste kultuuridega tuleb tegeleda. Põhieesmärkide kokkuvõttes hakkas silma minu jaoks vaat et kõige olulisem: "Teave Eestis aretatud sortidest jõuab tootja ja tarbijani, Eesti sordid on tuntud." Jah, jõuaks kord aega, mil kohalik sort on valikus esikohal ja kui vastaval liigil seda pole, alles siis eelistada mujalt pärinevat. Muide, seda eesmärki polnud sõnastatud eelmise programmi samalaadses eesmärkide kokkuvõttes. Iseenesest täna ülimalt aktuaalne ...