Toit on (aja)lugu

Ma ei tunne nii täpselt põllumajanduse ajalugu, et öelda, kas viimase 50 aasta jooksul on veel idiootsemat aega olnud kui praegu. Jah, nõukogude süsteemis oli niikuinii kõik teisiti ning 30 aastat tagasi toimus täielik reform. Hoolimata sellest ei mõnitatud põllumehi. Minu mälus on detaile alates 70-ndate lõpupoolest, mil hakkasin maailma asjust veidike juba taipama. Isa töö kaudu jagasin õige pea, et kolhoos on edumeelsem kui sovhoos, kuid sellegipoolest on kõige aluseks inimesed, nende motivatsioon ja soov elu edendada. Võti mis selle garanteerib, ei ole miski muu kui maa. Ehk kui hea või halb on muld ning kui targad on inimesed selle majandamiseks. Isa oli esimene põlv oma sugupuus, kes polnud põllumees, vaid elektrik ja sel olid oma põhjused. Ma ei tea, kas ta põdes seda või ohkas kergendatult. Ei taibanud kunagi küsida. Loomulikult oli meil oma köögiviljaaed ja suur kartulipõld, millest sai oma osa hunnik sugulasi. Kui ma kunagi torisesin, et miks me anname igasugustele linn...

Jätkan sealt, kus ülestõusmispühade ajal pooleli jäin ehk käesolevas osas on järgmine kuu aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Ütlen ausalt, see kuu on olnud väsitavam. Aeg hakkas mingit oma rada pidi kulgema. Aprilli lõpus, hakates ühel hommikul üle tüki aja käekella käe peale sättima, ehmatasin, et kellaaeg on vale. Nüüd on kell tuksis, jõudsin mõelda. Siis aga selgus, et kellal oli veel talveaeg. Teatud asjad tahtnuks kuhugi edasi lükata, kuid nüüd, kui eriolukord on ametlikult lõpetatud ja kõik ärkavad, jooksevad paljud asjad kolinal ühte puntrasse kokku. Lisaks on kevad, mis nõuab oma ning kuidagimoodi tuleb tekitada taas stabiilsem elurütm. Jälle häda, eksole. Üks asi hakkas silma küll, kui vaadata sotsiaalmeedias näiteks erinevaid toiduteemalisi postitusi ja teemapüstitusi. Nimelt valitsesid sellised head lapsepõlvemaitsed, turvalised toidud ning üha kasvav huvi erinevate looduslike toidutaimede kasutamise vastu. Ega muidu poleks karulaugu puhul tekkinud ka sellist loodusk...

Vaade lõunast endisele Jõgeva mõisale. A.Laan. 1931 Teatavasti võõrandati Eesti Vabariigi maaseaduse alusel baltisakslaste omanduses olnud mõisad, Jõgeva polnud mingi erand. Põllutööministeerium korraldas siin varade inventuuri ja vastavas aruandes, 6. maist 1919, on märgitud, et „Inventari seisukord rahuldav, suuremad hooned vanad ja katused katkised.“ Mõis võeti 6. aprilli 1919 otsusega riigi hoolekande alla üheks aastaks alates 1. maist 1919. Hoolekande lõpetamine 1. mail 1920 tähendas mõisa riigile üleandmist. Hoolekande ajal viis Riigikontrolli Põllumajandusosakond läbi põhjaliku revisjoni, loetleti üles kõik hooned ja neis paiknev inventar. Kahjuks ei lisatud plaani. Hoonete kohta öeldi järgmist: „Mõisas on tarvilikud hooned olemas ja rahuldavas seisukorras, ainult katused on mitmel vanad ja jooksevad läbi. Katuste parandamiseks on sindlipakud valmis veetud ja kui katusenaelu saab, on loota, et ka katused parandatud saavad. Karjalauda ühendusse oleks tarvilik piima- ja kar...