Toit on (aja)lugu

Kuulasin kevadel ühel giidikoolitusel huviga, mida tähendavad giidi ja reisijuhi ametid ning mis rolle nad oma töös etendavad. Just nimelt etendavad, sest sõltuvalt publikult tuleb kasvõi hundiratast visata, et ennast kehtestada. Seal kõlasid sellised sõnad nagu mõtestaja, vahendaja ja tõlgendaja. Ütleme nii, et nii mõnigi kord elus on giidi juttu kuulates vererõhk tõusnud, sest tõlgendamine on läinud ikka väga pilvedesse. Rohkem meeldis aga mõtestaja vaatenurk, sest giidi ülesanne on mistahes faktivaramu põhjal anda kuulajale edasi teema uba. See tähendab aga materjali ülihead tundmist. Enamvähem kõik, mis Ahvenamaal Bomarsundi kindlusest alles - loomulikult kategoorias "mõttetud varemed". Oma isiklikke reise planeerides on alati suur osa just faktivaramu mõtestamisel, et miks üks või teine asi sai juhtuda, mida on välja lugeda hoonete arhitektuurist, ala plaanidest jne. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutuvad detailid ning justnimelt nende mõtestamine. Professionaalse kr...

Aeg mai keskpaigast juuni lõpuni kulges märkamatult. Elu hakkas rööpasse tagasi minema ning täna tunduvad mitmed asjad tagantjärele päris naljakatena. Vaatan kõrvalt, et toidurahvas tahaks kangesti oma tavapärasesse rütmi, kuid sobivaid üritusi on vähevõitu. Meie kandis oli juuni algul toimunud esimene Põltsamaa OTTi õhtumüük justnagu klassikokkutulek. Oh seda jällenägemisrõõmu! OTTid juba õnneks tegutsevad, väiksemad laadad tulevad ka tasapisi järele. Praegu on maasikaaja viimane ots. Enne jaanipäevast kuumalainet kuulsin mitut tuttavat maasikakasvatajat muretsemas, et peaasi, et kuumaperioodi ei tuleks. Siis on mari korraga valmis ja mis sa teed. Aga siis ta ikkagi tuli. Ja et kuumast veel vähe oli, järgnesid korralikud sajud ning rajud. Kellel vettis mari lihtsalt ära, kellel jäi tehnika mutta kinni, kel augustas rahe valminud marju. Tänaseks on osad kasvatajad hooaja lõpetanud, osad, kel istandik mitmes järgus, saavad natuke aega veel korjata. Peaasi, kui vihmakraanid kinni ...

Ma ei tunne nii täpselt põllumajanduse ajalugu, et öelda, kas viimase 50 aasta jooksul on veel idiootsemat aega olnud kui praegu. Jah, nõukogude süsteemis oli niikuinii kõik teisiti ning 30 aastat tagasi toimus täielik reform. Hoolimata sellest ei mõnitatud põllumehi. Minu mälus on detaile alates 70-ndate lõpupoolest, mil hakkasin maailma asjust veidike juba taipama. Isa töö kaudu jagasin õige pea, et kolhoos on edumeelsem kui sovhoos, kuid sellegipoolest on kõige aluseks inimesed, nende motivatsioon ja soov elu edendada. Võti mis selle garanteerib, ei ole miski muu kui maa. Ehk kui hea või halb on muld ning kui targad on inimesed selle majandamiseks. Isa oli esimene põlv oma sugupuus, kes polnud põllumees, vaid elektrik ja sel olid oma põhjused. Ma ei tea, kas ta põdes seda või ohkas kergendatult. Ei taibanud kunagi küsida. Loomulikult oli meil oma köögiviljaaed ja suur kartulipõld, millest sai oma osa hunnik sugulasi. Kui ma kunagi torisesin, et miks me anname igasugustele linn...