Toit on (aja)lugu

Täna lõpeb Lõuna-Eestit vallutanud maitsete üksteistpäevak "Metsast taldrikule" . Esimest korda nii suurelt ehk tervelt 59 erineva kontseptsiooniga süüa andvat kohta. Ükskord varem on umbes selline aktsioon ka aset leidnud, oluliselt väiksema osalejate numbriga ja aasta oli siis 2014 . Olles koos teiste maakondade toiduinimestega ühiselt kardina taga, on mul siiralt hea meel näha söögikohtade elevust ja fantaasialendu, kuidas erinevaid maitseid taldrikule sobitati. Erimenüüsse pidi kuuluma kaks ja pool rooga ehk kaks täismõõdus toitu ning üks väike. See viimane võis olla nii peakoka tervitus söömaaja alguses, aga keegi ei keelanud paigutada seda ka keskele või lõppu. Ja et teemas püsida, pidi igas toidus olema kasvõi üks komponent metsast. Üksnes garneeringuks kasutatav kadakaoks või kanarbikutups ei lugenud, metsaasi pidi olemas söödav komponent. Tõele au andes, on söödavate metsaandide valik piiritletud. Ja selleks, et neid paremini eksponeerida, tuleb tahes-tahtmata kasuta...

Kuulasin kevadel ühel giidikoolitusel huviga, mida tähendavad giidi ja reisijuhi ametid ning mis rolle nad oma töös etendavad. Just nimelt etendavad, sest sõltuvalt publikult tuleb kasvõi hundiratast visata, et ennast kehtestada. Seal kõlasid sellised sõnad nagu mõtestaja, vahendaja ja tõlgendaja. Ütleme nii, et nii mõnigi kord elus on giidi juttu kuulates vererõhk tõusnud, sest tõlgendamine on läinud ikka väga pilvedesse. Rohkem meeldis aga mõtestaja vaatenurk, sest giidi ülesanne on mistahes faktivaramu põhjal anda kuulajale edasi teema uba. See tähendab aga materjali ülihead tundmist. Enamvähem kõik, mis Ahvenamaal Bomarsundi kindlusest alles - loomulikult kategoorias "mõttetud varemed". Oma isiklikke reise planeerides on alati suur osa just faktivaramu mõtestamisel, et miks üks või teine asi sai juhtuda, mida on välja lugeda hoonete arhitektuurist, ala plaanidest jne. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutuvad detailid ning justnimelt nende mõtestamine. Professionaalse kr...

Aeg mai keskpaigast juuni lõpuni kulges märkamatult. Elu hakkas rööpasse tagasi minema ning täna tunduvad mitmed asjad tagantjärele päris naljakatena. Vaatan kõrvalt, et toidurahvas tahaks kangesti oma tavapärasesse rütmi, kuid sobivaid üritusi on vähevõitu. Meie kandis oli juuni algul toimunud esimene Põltsamaa OTTi õhtumüük justnagu klassikokkutulek. Oh seda jällenägemisrõõmu! OTTid juba õnneks tegutsevad, väiksemad laadad tulevad ka tasapisi järele. Praegu on maasikaaja viimane ots. Enne jaanipäevast kuumalainet kuulsin mitut tuttavat maasikakasvatajat muretsemas, et peaasi, et kuumaperioodi ei tuleks. Siis on mari korraga valmis ja mis sa teed. Aga siis ta ikkagi tuli. Ja et kuumast veel vähe oli, järgnesid korralikud sajud ning rajud. Kellel vettis mari lihtsalt ära, kellel jäi tehnika mutta kinni, kel augustas rahe valminud marju. Tänaseks on osad kasvatajad hooaja lõpetanud, osad, kel istandik mitmes järgus, saavad natuke aega veel korjata. Peaasi, kui vihmakraanid kinni ...