Toit on (aja)lugu

Retseptikogumiku 2014. aasta väljaande kaas kopeerib originaali Isiklikud retseptivihikud on väga huvitavad ajalooallikad. Toidupärand mistahes vormis on tihedalt seotud nii indiviidi kui kirjutamise koha või piirkonna identiteedimääratlusega. Millisesse sotsiaalsesse gruppi autor kuulub, kuidas see teda mõjutab, millised on tema huvid, milline on tema ettevaatamisvõime - kõigest sellest kõnelevad need käsitsi kirjutatud lehed. Ja mitte ainult. Sellest, kuidas esmapilgul anonüümsed vihikud võivad “kõnelema” hakata, kirjutasin SIIN . Jah, 19. sajandi teisest poolest alates on siinses kultuuriruumis retseptide jälgede ajamine täiesti võimalik ning võimalik rekonstrueerida nende saamislugu. Mis puutub varasemasse aega, siis selliste vihikute leidmine ise on juba tõeline üllatus, eriti koos autori nimega ning kui autor vihjeid ei anna, võib algallikate leidmine olla vaid pime juhus. Tulles baltisakslaste juurde, siis tollases saksa, inglise, prantsuse ja itaalia kultuuriruumis oli juba nii...

Kameralist Johann Georg Eiseni nimi sööbis mällu ülikooliõpingute ajast, kui Vene aja kursuses mainiti tema panust toiduainete kuivatamismeetodi loojana, mitmekesistades niiviisi mereväe toidulauda pikkadel reisidel ning vähendades ühekülgsest menüüst tingitud haiguste levikut. Kindlasti oli juttu ka tema tegevusest pärisorjuse vastasena ja ma ei taha seda kuidagi pisendada, aga see köögiviljade kuivatamise lugu tundus nii eriline ja sööbis mällu. Lisaks seos Tormaga. Siiski, seda kõike oli liiga vähe, et teadvustada, mis kaliibriga mehega oli tegelikult tegemist. Möödunud suvel kõndis Eisen taas meie keskel, ma täiesti tundsin seda. Margus Grosnõi imetabane oskus mängida oma kangelane välja nii, et vaatajal kaob aja- ja ruumitaju, oli meisterlikkuse eriklass. Olin juba varem kuulnud Liina Abrami plaanist tutvustada Eiseni pärandit läbi teatrietenduse, aga et just sedamoodi, poleks osanud oodata. Hoolimata sellest, et Torma ringtalli müüride vahele oli rajatud lava ning selle ette säti...

    Tutvustades koostöökoja kahel üritusel Jõgevamaa toidupärandi ülevaadet, viskasin õhku soovi, et kui kellelgi on ennesõjaaegseid koduseid retseptivihikuid ja on nõus neid mulle kasutada andma, oleksin väga tänulik. Seda siis võrdluse ühe lülina trükitud kokaraamatute ja hiljem kogutud mälestuste vahel. Käsikirjalised retseptivihikud on ju justkui filtrid publitseeritud toidukirjanduse ning reaalse kokkamise vahel ehk antud juhul kokaraamatute ning arhiivi talletatud mälestuste vastuoksuste keskpaigas. Sealt võib leida indikatsioone, mis viitavad ajastu toidumoele, soovidele midagi uut proovida jne. Selge on see, et niisugused märkmed pärinevad kirjutaja olevikust ja on suunatud pigem tulevikule, reeglina mitte kunagi minevikule. Ainsaks tingimuseks oli, et need inimesed oleksid meie piirkonnast. Peagi jõudis minuni üks teade ning natuke hiljem ka teine. Kuidas ma täiesti sõltumatult sain mõneks ajaks enda käsutusse kahe lelletütre käsikirjalised vihikud, kes on mulle takka...