Toit on (aja)lugu

Üheteranisu "Terzino" METKi mahekatsete põllul, juuli 2022   Üheteranisu , õigemini kultuur-üheteranisu (laiemalt tuntud kui einkorn ) kuulub n-ö iidsete, metsikute ehk ürgnisude hulka. Olen kohanud erinevaid sõnu eristamaks vanu nisusid tänapäevasest saianisust. Evolutsiooni järjekord algabki üheteranisust (= einkorn , Triticum monococcum ), siis tuleb kaheteranisu (= emmer, Triticum dicoccum ), seejärel spelta ( Triticum spelta L ), kuni lõpuks tekib tänapäevane nisu ( Triticum aestivum ). Tänaseks on spelta tuntud ja paljude lemmik ning laiemat tutvustamist enam ei vaja. Kusjuures öeldagu mida tahes ja räägitagu langemisarvudest palju tahes, kehval kivisel maal kasvanud vili on hoopis teise maitsega kui heal põllumaal sirgunu. Minu suured lemmikud on Läänemaalt Jahu-Jaani kaubamärgi mahe rukkijahu ja speltahelbed. Rukkileival ja speltapudrul on hoopis teine mekk. Ja kui rikkaliku maitsega üheteranisujahu sealt tuleks! Sügiseselt Itaalia reisilt Umbriasse, kus on speltakas...

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...

Hämmastav, kui kiiresti aeg küll läheb. Postitus, mida tahtsin üles riputada poolteist aastat tagasi, jõuab internetiavarustesse alles nüüd. Ega sest midagi poleks, kui ei jõuaks ka, aga rohkem enda jaoks. Algselt Facebooki postitustena mõeldud lugusid oleks lihtsalt hea koondada kokku, et näha, mis on aja jooksul juhtunud. Neis on rohkem päevakajalisust kui n-ö tavalistes blogipostitustes. Oma aja ja hetkede portreed. Täna hakkavad näiteks koroonakevaded juba ununema, kuid mõned asjad ajavad tagantjärele muidama küll. Niisiis tagasipõige 2021. aasta esimesse poolde. 12. jaanuar 2021 - sült   Täna sööme sülti, homme sööme sülti, sülti sööme ülehomme ... Täpselt selline tunne on viimased kolm nädalat. Jõulude eel polnud mingit kavatsust sülti keeta, kuid Vasula lihapoes värskeid koote-jalgu nähes murdusin. Ma lihtsalt polnud arvestanud sellega, et selline pilt üldse avaneb. Idee poolest pidanuks olema see letiosa nii tühi, et ammu puhtakski küüritud. Vana aasta lõpus läksin taas lih...