Toit on (aja)lugu

Varane sort "Lea", uued võrsed 11.06.2023 Ülemöödunud nädala külm võttis mu hoolega poputatud varase “Lea”, mille mugulad olin maha pannud jüripäeval ning seniste külmade eest eduliselt hoidnud, täiega ära. Pealsed olid juba rohkem kui vaksapikkused. Ka “Baltic Rose”, mille pealsed olid nõks lühemad, läks öökülmade viimase ööga samuti. Nüüd kulub tükk aega, mil mugulad uuesti eluvaimu sisse saavad. Hetkel on nad väiksemad, kui enne öökülmi. Jaanipäevakartulist tuleb suu igatahes puhtaks pühkida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kartulit, kui oma kasutusviiside arvu poolest geniaalset liiki, on peetud meie teiseks leivaks alates kusagilt 19. sajandi teisest poolest. Kartulist kujunes nii meil kui mujal kultuur, mis aitas teraviljaikalduse korral näljahäda leevendada, eriti tuntud on Iirimaa näide. Huvitav on märkida, et kartuli tootmises ühe elaniku kohta oli Eesti pärast esimest maailmasõda kogu maailmas esikohal (Viileberg 1966:11). Seega oli põhjust nimetada Eestit ...

Üheteranisu "Terzino" METKi mahekatsete põllul, juuli 2022   Üheteranisu , õigemini kultuur-üheteranisu (laiemalt tuntud kui einkorn ) kuulub n-ö iidsete, metsikute ehk ürgnisude hulka. Olen kohanud erinevaid sõnu eristamaks vanu nisusid tänapäevasest saianisust. Evolutsiooni järjekord algabki üheteranisust (= einkorn , Triticum monococcum ), siis tuleb kaheteranisu (= emmer, Triticum dicoccum ), seejärel spelta ( Triticum spelta L ), kuni lõpuks tekib tänapäevane nisu ( Triticum aestivum ). Tänaseks on spelta tuntud ja paljude lemmik ning laiemat tutvustamist enam ei vaja. Kusjuures öeldagu mida tahes ja räägitagu langemisarvudest palju tahes, kehval kivisel maal kasvanud vili on hoopis teise maitsega kui heal põllumaal sirgunu. Minu suured lemmikud on Läänemaalt Jahu-Jaani kaubamärgi mahe rukkijahu ja speltahelbed. Rukkileival ja speltapudrul on hoopis teine mekk. Ja kui rikkaliku maitsega üheteranisujahu sealt tuleks! Sügiseselt Itaalia reisilt Umbriasse, kus on speltakas...

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...