Toit on (aja)lugu

"Jõgeva kollane" tähistas 2022. aastal 80. juubelit 19. sajandi teisel poolel osteti Lõuna-Eestis talud välja lina eest, Põhja-Eestis kartuliga. Kartul on üks meie “supertoitudest”, kuna sisaldab rohkesti kasulikke toitaineid, on odav ja temast saab valmistada mitmekülgset toitu. Eestit on nimetatud ka kartulivabariigiks ja kartulit meie teiseks leivaks. Pärast esimest maailmasõda oli Eesti kartuli tootmiselt inimese kohta esimesel kohal maailmas. Milline on pilt täna? Kaisa Puustak. Kevadine kartulikorv. Akvatinta/pehmelakk. 1981. Eesti Kunstimuuseum (EKM j 43552 G 26757), muis.ee   Kartuli kasvupinna absoluutselt madalaim number vaatas riiklikust statistikast vastu 2021. aastal - 3370 hektarit. 2023. aasta number oli tervelt 87 hektarit suurem. Näiteks Tartu linna pindala enne 2017. aasta haldusreformi oli ligi 3 900 hektarit. Vaadates Eesti kaarti, on Tartu sellel ju täpike! Seda isegi praegu, kui linna suurus koos teda ümbritsevate põldudega on ümmarguselt 11 500 hekta...

Nende sõnadega saatis vana teenija Karlomeke noore Aureli Saksamaale Siegfried von Vegesacki “Balti tragöödias”. Balti maa-aadli lõpp oli käes, mineviku ja oleviku vahele piir tõmmatud ning peategelasel aeg minna. Saksamaale. Pakk köömnekuklitega kaenla all. Maale, kust tema esivanemad kunagi ammu siia tulid. Aga siiski, miks just köömnekuklid. 26. oktoobril toimus Eesti Rahva Muuseumis seminar "Baltisaksa ihu ja hing" (ettekanded on järelvaadatavad), mis jätkas ERMi näituse "Õige keha, vale keha?" teemasid keha kultuurilistest tähendustest ajas. Ettekannete järel oli võimalik osaleda näituse kuraatorituuril või lüüa kaasa töötoas "Baltisaksa kulinaaria ajalooliste eripärade ja iseloomulike suupistete ning jookide tutvustamine". Päeva lõpetas ühine tee- ja kohvisalong töötoas valminud toitudega.  Tee- ja kohvilaud on kaetud. Foto: Arp Karm Töötoa ja kohvilaua menüüd koostades tulid jutuks erinevad toidud ning joogid. Katsusime lähtuda sellest, kuidas toi...

Elle Reeder saates "Vaata kööki", 30.05.1981. EPM FP 388:26. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee Elle Reederi kui hoidistamisguru nimi sööbis mällu keskkooli ajast, mil katsetasin ohjeldamatult igasuguste hoidistega. Kui 1988. aastal ilmus tema sulest raamat “Toiduainete säilitamine kodus”, lappasin selle kapsaks ning proovisin sealseid nõuandeid järgida ja igasuguseid retsepte läbi teha. Kõik muu õnnestus ja kaaned jäid pidama, kuid kurkidega ei saanud klappi. Küll sai soola vähe, küll hakkasid kurgid kaanetatud purgis uuesti hapnema ning kelder oli pealt lennanud kaasi täis. Eks tol ajal oli sobivate purgikaantega nagu oli, ehk oli põhjus ka seal. Siiski, kurkidega ei ole ka järgnevatel aastatel - suisa aastakümnetel - kodurahu majja tulnud, kuid katsetasin tänavu taas. Äkki saabub seekord õnnelik lõpp, hetkel lootust on. Teiseks on mulle meelde jäänud tema seos Põltsamaa Aianduse ja Mesinduse Seltsiga, kuidas ta toimetas selle juures sügisnäituste...