Toit on (aja)lugu

Kartuliriiv ehk kartuliriivkook - üks omapärane ja maitsev toit, mis kuulub täna pigem toidupärandisse Lõpuks on blogil uus pealkiri. Kui ma peaaegu 14 aasta eest avaliku kirjutamisega alustasin, tundus algne pealkiri "Tiramisust ja Fata Morganast" ühtaegu huvitav, kui mitte silmatorkav ja kandis minu jaoks samastumist südamelähedaste toidu- ning aiateemadega. Esimesed aastad kulgesid õhinal, paisates arvutiklahvide alt välja hulganisti toiduainete ja nende ümber käivate sõnade pilvi. Kuniks teemad hakkasid selginema ning retseptide osa vahetus rohkem lugude vastu. Kuniks teemad selginesid veelgi ning võimust võttis ajalugu. Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib. Püüan "tõlkida" nii toiduga haakuvat ajalugu, teadust kui minevikust väljarebitud seiku lihtsamasse tänapäevainimese keelde. Ajaloolase väike missioon või umbes nii. Pealegi katsun jääda nii kohalikuks kui vähegi võimalik, sest meil on küllalt asju ja juhtumisi, mille üle uhke olla või see uhkus tolmu al...

"Jõgeva kollane" tähistas 2022. aastal 80. juubelit 19. sajandi teisel poolel osteti Lõuna-Eestis talud välja lina eest, Põhja-Eestis kartuliga. Kartul on üks meie “supertoitudest”, kuna sisaldab rohkesti kasulikke toitaineid, on odav ja temast saab valmistada mitmekülgset toitu. Eestit on nimetatud ka kartulivabariigiks ja kartulit meie teiseks leivaks. Pärast esimest maailmasõda oli Eesti kartuli tootmiselt inimese kohta esimesel kohal maailmas. Milline on pilt täna? Kaisa Puustak. Kevadine kartulikorv. Akvatinta/pehmelakk. 1981. Eesti Kunstimuuseum (EKM j 43552 G 26757), muis.ee   Kartuli kasvupinna absoluutselt madalaim number vaatas riiklikust statistikast vastu 2021. aastal - 3370 hektarit. 2023. aasta number oli tervelt 87 hektarit suurem. Näiteks Tartu linna pindala enne 2017. aasta haldusreformi oli ligi 3 900 hektarit. Vaadates Eesti kaarti, on Tartu sellel ju täpike! Seda isegi praegu, kui linna suurus koos teda ümbritsevate põldudega on ümmarguselt 11 500 hekta...

Nende sõnadega saatis vana teenija Karlomeke noore Aureli Saksamaale Siegfried von Vegesacki “Balti tragöödias”. Balti maa-aadli lõpp oli käes, mineviku ja oleviku vahele piir tõmmatud ning peategelasel aeg minna. Saksamaale. Pakk köömnekuklitega kaenla all. Maale, kust tema esivanemad kunagi ammu siia tulid. Aga siiski, miks just köömnekuklid. 26. oktoobril toimus Eesti Rahva Muuseumis seminar "Baltisaksa ihu ja hing" (ettekanded on järelvaadatavad), mis jätkas ERMi näituse "Õige keha, vale keha?" teemasid keha kultuurilistest tähendustest ajas. Ettekannete järel oli võimalik osaleda näituse kuraatorituuril või lüüa kaasa töötoas "Baltisaksa kulinaaria ajalooliste eripärade ja iseloomulike suupistete ning jookide tutvustamine". Päeva lõpetas ühine tee- ja kohvisalong töötoas valminud toitudega.  Tee- ja kohvilaud on kaetud. Foto: Arp Karm Töötoa ja kohvilaua menüüd koostades tulid jutuks erinevad toidud ning joogid. Katsusime lähtuda sellest, kuidas toi...