Toit on (aja)lugu

Rannapungerja kurvis asuva Pärnaõue talu perenaist Pille Põldu teatakse kui Proua Rääbist. Kohalikku rääbisesöömist uurinud Pille huvi selle Peipsi kullaks kutsutava kala vastu viis teda teemaga süvitsi, nii et sündis vaimse kultuuripärandi nimistu sissekanne rääbise soolamisest Rannapungerja külas . Takkapihta korraldas ta juba neljandat korda oma talus pärandipäeva. Rääbisest, kalandusest, tuletornidest ja piirkonna arheoloogiast oli juba räägitud ning nüüd, IV pärandipäeval , võeti ette Peipsi põhjaranniku pärand ja selle kogumine. Lisaks avati välinäitus „Peipsi põhjaranniku külaelu 20. sajandi alguses Ferdinand Linnuse ja teiste ERMi etnoloogide valitööde materjalide põhjal”. Kuna küla ei saa elada ilma toiduta, andsin oma panuse piirkonna toidupärandist rääkimisega.* Olin mõni aeg tagasi Iisaku kihelkonna materjale vaadanud, nii et noppisin sealt mõned killud ka teistele kuulamiseks välja. Loomulikult ei kajasta need kogu kihelkonna toiduskeenet, vaid on valitud pigem Peipsipools...

Sellist Essenit võib vaid muuseumis vanal kaardil imetleda Veebruari keskel naasin tööreisilt Saksamaale Essenisse nagu puuga pähe saanult. Ei, kõik läks kenasti ja energeetikamess oli äärmiselt huvitav. Küll aga kogesin pidevat déjà-vu tunnet. Päriselt ka. Öeldakse ju, et inimese mälu on selekteeriv, pannes mingid kogemused kaugemasse riiulisse, mõned lähemasse, mõned hoopis seifi. Siis aga tekivad ei tea kust mingid seosed, mis toovad kunagise tolmu alt taas välja. Tore muidugi, kui need on positiivsed olnud. Kõik algas lennukis. Olin pistnud seljakotti Lilli Luugi “Kolhoosi missi”. Leheküljed jooksid kui kinofilm silme ees, paljud situatsioonid tõid kusagilt mäluriiulitelt välja oma seosed selle ajaga. Kuigi ma pole olnud kolhoosiasula laps, tekkisid vanemate täiskasvanute jutust ja ajalehest loetust või telekast kuulatust tuttavlikud kohad, silmad-kõrvad olid ju lapselgi peas. Autor saab vaikselt täiskasvanuks ning siis on ta järsku Tartus Seminarkas. Me olime oma kursusega sealsa...

Pajusi mõisa tall-tõllakuur, nüüd Von Wahli restoran  Vaadates selle aasta väheseid blogipostitusi, on peateemaks kujunenud kartul. Ma ei ole muidugi nüüd mingi kartulifriik, kuid tänu INTERREGi projektile MainPotRe, mille eesmärk on aidata kaasa kartulikasvatuse ja tarbimise populariseerimisele ning eeskätt kohalike sortide levikule, olen hakanud kartulile küll tunduvalt enam mõtlema. Põhiküsimus on see, kuidas küll Eesti sordid toidulauale tagasi tuua ja kuidas kartulit üldse rehabiliteerida. Pajusi mõisa Von Wahli restorani hoones toimus 6.-7. novembril Lätit, Eestit ja Soomet ühendava MainPotRe projekti kohtumine ning rahvusvaheline kartulipäev, kus lisaks erinevatele ettekannetele tutvustati kolme riigi hobikasvatajate ja tarbijate uuringu värskeid tulemusi. Peale selle leidis aset ajalooline hetk, mil Eesti ja Läti sordiaretusasutuste geenipangad vahetasid väärtuslike sortide varusäilikuid, et tagada mõlema riigi geneetilise ressursi parem säilimine. Kokkuvõtet päevast s...