Tartu blogikohvik - töö kiire ja korralik

Tõesti, tõesti, tund aega pärast kohviku avamist koristati luba laudlinu ja pakiti laudu kokku. Ja mis siis enne seda toimus? Hullumaja, ütleks ma. 360 portsu head ja paremat kadus laudadelt 40 minutiga, osa kraami isegi poole tunniga, nii et sellist turmtuld ei osanud meist keegi isegi mitte unes näha. Meie vaimne juht Aivar Hanson raputas pead ja ütles, et tema enam ei oska, tee mis sa teed, aga tunniga on ikka kõik läbi. Nii jäidki mitmed toredad inimesed tühjade kätega, aga eks tuleb kunagi edaspidi mõnes teises formaadis püüda uuesti meie sõpru ja pöidlahoidjaid rõõmustada. Kohe kindlasti:).

Kui mõelda laupäevale kainema pilguga, siis oli tegemist Tartu kontekstis enneolematu üritusega. Ometi elame linnas, kus on lisaks legendaarsele Werneri kohvikule hulk söögikohti oma suurepäraste küpsetistega. Järelikult on aga midagi puudu selles organiseeritud keskkonnas, et keset päikeselist puhkepäeva, kui oleks märksa ahvatevamaid võimalusi, tuldi Taskusse vaid üheks päevaks kokku pandud kohvikusse. Ja seda tegid enamjaolt meile võhivõõrad inimesed! Kas on inimestel vaja rohkem spontaansust või taheti näha neid "hulle", keda reklaamiti Tasku suurel ekraanil Turu-Riia ristil. Kas huvitab inimesi see, et meie pakutav on puhtast toorainest valmistatud käsitöö või on toidublogid muutunud tõesti nii popiks, et tulebki aeg-ajalt "kapist" välja tulla. Või oli tegemist lihtsalt puhtinimliku uudishimuga. Vast igast pakutud mõttest natukene, toit on ju meile eluliselt igapäevane teema, nii et vaadata ja proovida kasvõi korraks midagi erinevat Pere Leivast (see on mõeldud siinkohal üldiselt kondiitritööstuse tähenduses) võis olla põnev.
Märkasin mõni aeg tagasi mõtet, et toidublogid ei ole mitte ainult kohad, kust lugeda retsepte ja õpetusi, vaid need on ka peegeldused konkreetsete inimeste toidulauast, maitsest ja elustiilist. Mul on hea meel, et saime näidata meile iseloomulikku käekirja, iga väljapandud ports oli ju osake meist endist. Ja kindlasti on igaühel pikk lugu sellest, miks just seda või teist rooga sai pakutud.

Mõeldes tagasi veebruarikuule, kui alustasime selle ürituse jaoks kamraadide otsimist, jäi mulle hingele kriipima üks asi. Teada oli, et Tartus tuleb blogikohvik ühel päeval ja umbes kümne inimesega (Tallinnas toimus see kahel päeval, à viis blogardit), mis tähendas, et tuli välja otsida terve hulk inimesi, kellele Aivar Hanson edastas kutse osalemiseks. Algne nimekiri tuli muidugi pikem kui laupäeval nähtu, sest osa ei soovinud või ei saanud erinevatel põhjustel kampa lüüa. Kõige suuremaks probleemiks kujuneski blogijate kontaktide leidmine, sest osad kirjutavad varjunimede all ning blogis puudub isegi e-posti aadress. Aastate jooksul on mul kujunenud oskus leida kadunud ikoone või mööblitükke, kuid inimesi ... Guugeldamine siin muide ei aita, tuli kasutada muid võtteid. Lisaks käisid käest kätte küsimused, et kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi ... ja ma ei ole kindel, et suutsime kõik välja peilida.

Sestap olgem avatud, mitte anonüümsed! Toidublogijatel on Eesti toidumaailmas oma kindel koht (vähemalt tundub nii), pakkugem siis lugejatele ja nüüd ka vaatajatele julgemalt väikeseid tükikesi oma maailmast! Rõõm sellest on mitmekordne.

Kohvik töötab täie hooga.

Kaare oma kuulsate "rukkileivakestega".

 Sille Portugali sidrunikooke karpi ladumas.

Martiina kaupleb väikeste võileivatordikestega.

Laivi kama-metsapähkli trühvleid sättimas.

Merrit mustsõstardega valge šokolaadi-toorjuustukooki lõikamas.

Liisi võluvat muraka-juustukooki pakkumas.

Püsimatu Liilia on hiilinud köögivilja-juustupirukate juurest Jaanika ja Signe porgandi-vaarikarulli uurima.

Ja mina beseekattega rabarberikoogi juures kohvikumelu jälgimas.

Lõpp - viimane hetk enne laudlinade kokkukorjamist.

Aitäh kõigile kohvikukülastajatele, MTÜ Maitseklubile eesotsas Aivar Hansoniga, Tasku keskusele ja Dorpat Cateringile ning  mõistagi oma julgestustiimile - Karmenile, Maarjale ja Kallele (tema tegi ka suurema osa siin nähaolevatest piltidest).